:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/08/7831993t1h1416.jpg)
Viie miljardi aasta pärast hävib Päike hiiglaslikus kosmosekatastroofis ning järele jääb miljonite valgusaastate kaugusele nähtav planetaarudu.
Uuring: surmajärgne Päike saab olema üks Universumi kaunimatest vaatepiltidest (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased on juba ammu teadnud, et nii nagu miski maailmas ei ole igavene, lõppeb ühel hetkel ka Päikese eluiga. Nimelt on meie planeedisüsteemi keskmeks olev Päike kosmilises mõttes igati keskpärane täht – keskmise suurusega, keskmise massiga ning praeguseks juba küpses keskeas ning läheneb seetõttu vältimatule. Mis kuju aga Päike oma surma järel võtab, ei olnud seniajani teada, kirjutab The Guardian.
Nüüd on aga rahvusvaheline teadlaste meeskond sellesse küsimusse valgust toonud. Nende koostatud uus arvutimudel näitab nimelt, et plahvatuse järgselt ei hääbu Päike niisama, nagu varem arvatud, vaid moodustab hiiglasliku, miljonite valgusaastate kaugusele nähtava planetaarudu – gaasist ja plasmast koosneva mateeria pilve. Kuna planetaarudude mõõtmed on kosmiliseski mõttes küllaltki suured, on need üks hõlpsamini vaadeldavaid taevakehasid.
«Planetaarudud on ühed kaunimad objektid kogu taevalaotuses ning kuigi Päikesest saab vaid üsna tuhm udu, muutub ta siiski ka naabergalaktikatest nähtavaks,» ütles The Guardianile uuringus osalenud Manchesteri Ülikooli astrofüüsika professor Albert Zijlstra. «Kui elaksime 2 miljoni valgusaasta kaugusel Andromeeda galaktikas, siis oleks see sinnagi näha.»
Nii nagu kõikide tähtede puhul, algab ka Päikese luigelaul tema energia aluseks oleva tuumasünteesi reaktsiooni jaoks vajaliku tuumakütuse vesiniku otsa saamisest, mis toob kaasa kogu tähe kokku varisemise. Vallanduvate tuumareaktsioonide tagajärjel hakkab kogu asi aga uuesti paisuma, moodustades punase hiiglasena tuntud staadiumi, mis neelab endasse ka Merkuuri ja Veenuse.
Kuivõrd tegemist on aga üsnagi ebastabiilse nähtusega, hakkavad selle välised kihid kiirusega 20 kilomeetrit sekundis eemalduma. Kunagise Päikese tuum hakkab kuumenema ja aktiivselt UV- ja röntgenkiirgust eritama, mis paneb aga kogu struktuuri helendama. Kokku kestab selline Päikese-nimeline planetaarudu ligikaudu 10 000 aastat, mis on kosmilises kontekstis muidugi vaid üsna lühike viiv.
Zijlstra ja kolleegide uuring ilmus teadusajakirjas Nature Astronomy.