/nginx/o/2020/09/09/13333723t1h5b88.jpg)
/nginx/o/2018/05/02/7819454t1hb4f8.jpg)
Kliimamuutuste üks positiivne tulem võib olla värvuliste vahelise pesakoha konkurentsi vähenemine ja väiksem surmaga lõppevate võitluste hulk, kirjutab ornitoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.
Kilingi-Nõmme metsalinnud aitavad leida vastuseid kliimamuutuse uurimisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnupoegadele toiduks olevad röövikud arenevad samas rütmis taimedega, seepärast peavad värvulised kevadel taimestiku kasvuga sammu pidama. Kuna taim, röövik ja lind on temperatuuri suhtes erineva tundlikkusega – taime ning rööviku areng sõltub otseselt temperatuurist, lind on püsisoojane, kelle poegade kasv aga sõltub eelnevatest –, juhatab see ahel kliimasoojenemise juurde.
Metsavärvulised (ja paljud teised värvulised) peavad ajastama munemise ajaks, mil poegade koorudes oleks looduses rikkalikult röövikuid. Kuna viimaste kümnendite kevaded on üha varajasemad, tekib küsimus, kas ka linnud on hakanud pesitsema varem ning kas ränd- ja paigalinnud reageerivad kliima muutumisele sarnaselt. Meil talvitav ja seetõttu Eesti oludest üsna teadlik rasvatihane (Parus major) peaks suutma muutustega edukamalt kohaneda, kui kaugel Aafrikas talvitav must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca), kes ei pruugi teada pesitsusalade varajasest kevadest.
/nginx/o/2018/05/02/7819451t1h6a21.jpg)
Aastakümneid on Kilingi-Nõmme ümbruse metsade rasvatihaste ja must-kärbsenäppide pesitsust jälginud Tartu Ülikooli zooloogia osakonna linnuökoloogid ning tänaseks kogunenud andmestik võimaldab leida vastuseid ka eelmainitud kliimamuutusi puudutavatele küsimustele. Kuna üldistuste tegemiseks ei piisa ühe uurimisala andmetest, kaasati Eesti andmestik Euroopas pikaajaliselt, perioodil 1991–2016 jälgitud populatsioonide andmestiku hulka. Näiteks on Suurbritannia rasvatihased kevade ühe kraadi võrra soojenedes hakanud pesitsema 4,8 päeva, must-kärbsenäpp aga 2,3 päeva varem; Rootsis on vastavad näitajad aga vaid 1,9 ja 1,6 päeva. Eestis uuriti 2527 must-kärbsenäpi ja 2044 rasvatihase pesitsust, kuid teistest Euroopa piirkondadest kaasati ka sinitihase (Cyanistes caeruleus) ja kaelus-kärbsenäpi pesitsusandmed (Ficedula albicollis).
Andmeridade analüüs näitas, et ilma soojenedes on tihased ja kärbsenäpid hakanud varem munema; sealjuures on tihaste pesitsuse algus nihkunud palju varajasemaks, kui kaugelt Aafrikast saabuvatel kärbsenäppidel. Vastusena kevadisele temperatuuritõusule ühe kraadi võrra on tihased viimase 25 aastaga hakanud Euroopas pesitsema senisest 2,84 päeva, kärbsenäpid aga 1,52 päeva varem. Lisaks on rohkem soojenenud piirkondades (eelkõige põhjapoolsed alad) tihaste munemisalguse varajasemaks nihkumine kiirem kui vähem soojenenud piirkondades. Kõik see näitab kärbsenäppidega võrreldes tihaste suuremat võimet oludega kohaneda.
/nginx/o/2018/05/02/7819452t1hd157.jpg)
Kliimamuutustega kohanemine võib mõjutada ka liikidevahelist konkurentsi, seda eriti lõunapoolsetel aladel, kus tihase ja kärbsenäpi pesitsused algavad erinevalt Eestist sarnasemal ajal. Uuring näitab, et Euroopas on keskmiselt iga 10 aasta kohta tihaste ja kärbsenäppide munemise algus nihkunud ligi päeva võrra (0,94 päeva) ning erinevuse kasv on märgatavam lõunapoolsetel aladel (näiteks Hispaanias, Ungaris, Tšehhis). Meil alustavad rasvatihased pesitsust must-kärbsenäppidest märgatavalt varem, mistõttu konkurents pesaõõnsuste suhtes on madalam ning tõenäosus, et võitlus pesakasti pärast võib lõppeda surmaga, väiksem.
Liikidevahelisele konkurentsile viitas ka tõik, et kärbsenäpi munemise algus sõltub lisaks kevadsoojale ka tihase munemise algusest – mõju on seda tugevam, mida väiksem on tihase ja kärbsenäpi munemisalguse intervall. Siiski on kliimamuutuste mõju liikidevahelisele konkurentsile valdkond, mida seni on vähe uuritud.