Otse ulmejutust: maaväliseid tsivilisatsioone võime näha juba täna

Illustratsioon kujutab kosmoseteleskoopi TESS koos eksoplaneetidega. Socas-Navarro arvutuste kohaselt suudaks TESS juba täna maaväliseid kultuure märgata Foto: NASA/AFP/SCANPIX

Kui maaväline kultuur oleks umbes sama arenenud kui inimkond täna, suudaksid praegu töötavad eksoplaneete vaatlevad teleskoobid selle jälgi tabada. Värske uurimus toetub eeldusele, et tulnukad kasutavad, nagu meiegi, geostatsionaarseid satelliite.

Kui võõra planeedi ümber tiirleb piisaval hulgal satelliite siis moodustaksid nad nähtava kosmilise struktuuri regioonis, mida The Astrophysical Journal’is avaldatud artikli autor Hector Socas-Navarro nimetab Clarke’i eksovööks. Nime pälvis teoreetiline asupaik planeedi ümber ulmekirjaniku Arthur C. Clarke’i järgi, kes teatavasti ennustas kommunikatsioonisatelliitide olemust enne kui esimesed tehiskaaslased orbiidile lendasid, vahendab Space.com. Clarke'i 1945. aastal ajakirjas Wireless World ilmunud artikkel on veebis vabalt kättesaadav.

Geostatsionaarsel orbiidil tiirlemine tähendab, et keha liigub samal pinnal planeedi ekvaatoriga ning püsib ühe konkreetse maalapi kohal.

Teoreetilisel Clarke’i eksovööl on märkimisväärsed eeliseid maavälise tsivilisatsiooni markerina. Planeetide ümara vormi tõttu peaks iga oletatav kultuur, kes kasutab suhtlemiseks raadiolaineid või muud elektromagnetkiirgust, sellised satelliite orbiidile seadma. Tehissatelliidid on üks kõige lihtsamaid viise ületamaks muidu suhtlusbarjäärina käituv planeedi kumerus.

Socas-Navarro disainitud simulatsioonide järgi peaks oletatav Clarke’i eksovöö olema vaid 0,1 protsendi ulatuses täidetud satelliitide või muude kehadega, et seda tabaksid juba täna töös olev Kepleri kosmoseteleskoop või hiljuti orbiidile jõudnud TESS. Samuti suutsid teleskoobid Socas-Navarrose simulatsioonides eristada planeetide ümber loomulikult esinevaid rõngaid tehislikest moodustistest.

Tähelepanu peab pöörama vaid õigetele signaalidele. Clarke’i eksovöö on heaks teoreetiliseks aluseks tabamaks maaväliseid kultuure. Kuna nii Kepler kui TESS vaatlevad eksoplaneete transiidimeetodil siis on nendeni jõudvates signaalides ka märgid planeetide vahetu ümbruse kohta. Transiidimeetodil jälgitakse planeeti hetkel mil see möödub teleskoobi ja oma kodutähe vahelt ning mõjutab tähelt Maani ulatuvat valgust.

Piisava suurusega tiirlevate objektide rõngas põhjustaks tähevalguse õrna vähenemist vahetult enne ja pärast kogu planeedi möödumist. Socas-Navarro arvutused näitavad, et praeguste tundlike teleskoopide jaoks piisaks kaunis hõredast rõngast, et astronoomid seda tabada suudaksid. Socas-Navarro meelest on ka tõenäosus, et mingi looduslik moodustis on geostatsionaarsel orbiidil, kaunis väike.