Kivistunud jalajäljed osutusid inimese ja hiiglasliku laisklooma ürgse lahingu tunnistajaks

Teadlased peavad USA New Mexico osariigi kõrbest leitud jälgi tõendiks seal kunagi inim-jahimeestele alla jäänud ja tänaseks välja surnud hiiglasliku laisklooma viimastest hetkedest.

Saatusliku hetke toovad nüüdisaja inimesteni ligi 15 000 aastat tagasi järvekalda mutta pressitud jalajäljed. Tõenäoselt kõndis Põhja-Ameerika nn megafauna hulka kuulunud ja terve tonni kaalunud hiiglaslik laiskloom järve kaldal, kui inimesed teda ründasid. Tänapäeval laiub alal kuiv kõrb, milles võib näha nii suuri laisklooma jälgi kui ka neile järgnevaid ning kohati ka suurematesse jälgedesse sisse astunud inimese jalajälgi.

«Megafauna» all peavad teadlased silmas Austraaliat, Ameerikat ja paljusid teisi piirkondi asustanud tänasega võrreldes hiiglaslikke loomi, keda ühendab lisaks ebatavaliselt suurtele mõõtemetele – teada on näiteks kolme meetri kõrguseid linde, seitsme meetri pikkuseid sisalikke ja palju muud – asjaolu, et nad kõik on tänaseks välja surnud. Kõige tõenäolisemalt oli nende hävimise taga meie liigi Homo sapiens’i levik uutele aladele, mille suurloomad ei osanud järsku kohale ilmunud püstist ahvi karta. Suurloomade, olgu selleks siis hiigel-kängurud või mammutid, hävitamine näib olevat inimkonna levimisega kaasnenud kõikjal, kuigi seegi teooria on mõnede teadlaste poolt vaidlustatud.

Seekordne avastus, mida teadlased nüüd ajakirjas Science Advances kirjeldavad, on esimene enam-vähem otsene tõend sellest, inimesed tõepoolest suurloomi jahtisid, lisades sellega usutavust inimese suurloomi hävitava rolli teooriale. «Tegemist on vapustava leiuga,» tunnistas Science’ile ka Stanfordi Ülikooli looduskaitseökoloog Jordana Meyer.

Kuna tegemist ei ole mitte üksikute jälgede, vaid jälgitavate radadega, said teadlased analüüsida ka seda, kuidas verine tagaajamine käia võis. Kohtades, kus laisklooma jälgedega inimese omi ei kaasne, liikus jahitav pigem sirgjooneliselt. Niipea, kui inimesed aga talle lähenesid, tekkisid tema jälgedesse järsud pöörded ja siin-seal on jäljed mudasse surutud koguni viisil, mis näib viitavat tagajalgadele tõusmist. See kõik viitab aga põgenemisele ja elu eest võitlemisele.

Kui muidu jääks jalajälgede omavahelise asetsemise uurimisel küllaltki palju ruumi, siis antud avastuse puhul on selgeks märgiks tagaajamisest tõsiasi, et jahipidaja – inimene – astus muu hulgas ka endast palju suurema saaklooma jälgedesse. Kõige tipuks näib veel, et ta tegi koguni meelega kuni 110 sentimeetri pikkuseid samme, et jalg ikka teise jälgedesse maanduks. Inimese tavaline jalajälje pikkus on nimelt umbes 60 sentimeetrit.

Samas ei nõustu sellise tõlgendusega kaugeltki kõik teadlased. On ka neid, kelle sõnul võis tegemist olla lihtsalt kokkusattumusega – järveäärne piirkond tõmbas ligi nii inimesi kui ka suurloomi, jahipidamise tõestuseks nad jälgede ebatavalist asetust veel ei tunnista.

Uuring ilmus teadusajakirjas Science Advances.