Ebausu levik ei takista teadlasi tulevikku loomast

Arst. Foto: PantherMedia / Scanpix

Samal ajal, kui toitumisnõustajad soovitavad võidelda haigustega elustiili ja dieedi abil, arendavad teadlased tõelisi tõestuspõhiseid lahendusi, kirjutab akadeemik Raivo Uibo.

Millegipärast torkab ikka ja jälle ajaleheartiklites silma, et lugejate terviseküsimustele lahendusi pakkudes ei taheta või ei osata usaldada teadustöö saavutusi, aastakümnetega kogutud uurimistulemusi. Näiteks oli ootamatu lugeda Postimehe terviserubriigis hiljuti tõdemust, et «autoimmuunhaiguse puhul on kõige olulisem pühenduda elustiili, stressitaseme ja toidulaua korrigeerimisele» ja et kilpnäärmehaiguse põdejatele soovitab toitumisnõustaja gluteenivaba menüüd, «mille järgimine toob sageli kaasa kilpnäärmevastaste antikehade arvu märkimisväärse languse...» Õnneks oli kõrval ka haiguse olemust selgitav kommentaar erialaarstilt, mis andis tähelepanelikule lugejale hoopis teise, seejuures teaduspõhise selgituse. Õnneks!

Kui 1950. aastate keskel oleks briti arstiteadlased Ivan Roitt ja Deborah Doniach ning nende järglased jäänud uskuma, et kilpnäärme alatalitlus on seotud elustiili ja toidu iseärasustega, ei teakski me tänapäeval võib-olla, et see haigus tekib kilpnäärme rakkude vastase autoimmuunprotsessi tulemusena. Just nemad olid need, kes näitasid esimest korda, et kilpnäärmepõletikuga haigete veres esineb haigusele ainuomaseid autoantikehi. Hiljem küll leiti, et haiguspuhuse koekahjustuse tekkes võib olla isegi suurem tähtsus immuunrakkudel, kuid kilpnäärmevastaste autoantikehade uuringud on siiamaani arstide igapäevasesse diagnostikasse alles jäänud.

Tänapäeval kuuluvad kilpnäärme autoimmuunhaigused suurde autoimmuunhaiguste gruppi koos ligemale saja muu haiguse ja sündroomiga, mille tekkes on kesksel kohal haige enda kudede vastased immuunreaktsioonid. Paraku on nende haiguste täpne tekkemehhanism senini veel ebaselge, mistõttu puudub ka igale haigusele ainuomane ravi. Küll aga on kasutuses hulk immuunsüsteemi mõjutavaid ravimpreparaate, mis on võimelised nende haiguste süvenemist ja tüsistuste teket pidurdama.

Nende teadmiste juurde on meid toonud aastate jooksul kogutud teadmised immunoloogiast ja inimese immuunsüsteemist, olulisest organite, kudede ja rakkude kooslusest, mis määrab ära meie võimekuse püsida elus ja terve mitmekesises ja pidevalt muutuvas keskkonnas. Seetõttu pole ka üllatav, et kogu maailma immunoloogid on rohkem kui kümne aasta eest algatanud traditsiooni tähistada iga aasta 29. aprillil immunoloogiapäeva, mille puhul tutvustatakse üldsusele immuunsüsteemi eripära, uusi lahendusi haiguste avastamisel ja ravis. Igal aastal on immunoloogia päeval lisaks selle teadusharu saavutustele üldise tähelepanu osutamisele valitud ka üks kitsam teema, millele iseäranis pühendutakse.

Selle aasta fookuseks on tuberkuloos, mis võib tekitada küsimuse, miks on tuberkuloos  immunoloogia kui meditsiinieriala poolt vaadatuna sedavõrd oluline haigus. Põhjus on aga ilmselge. Tuberkuloos on vaatamata edule, mis on saavutatud selle vältimisel lapseeas – vastsündinute vaktsineerimine! – siiski tõsine ülemaailmne probleem, murekoht seejuures ka meil. Endiselt puudub tõhus vaktsiin, mis aitaks haigust vältida kõigis elanikkonnagruppides. Me ei tea ikka veel täpselt neid mehhanisme, mis võimaldavad tuberkuloosi tekitaval bakteril organismi immuunsüsteemi reaktsioonidest tugevam olla. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et Robert Koch avastas tuberkuloosi tekitava bakteri juba 136 aasta eest.

Möödunud aasta sügiseks oli kliinilistes katsetustes vähemalt 12 tuberkuloosivaktsiini, kusjuures enamiku nende vaktsiinide väljatöötamisel on kasutatud modernseid biotehnoloogilisi võtteid. See on väga oluline töö, sest tuberkuloos kuulub Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel tänapäeva kümne kõige sagedasema surmapõhjuse hulka, mille sekka ei kuulu enam isegi HIV-infektsioon.

Immunoloogiapäeva pühendamine tuberkuloosile kannab endas aga palju laiemat sõnumit. Nimelt on immunoloogias viimastel aastatel olnud tähelepanuväärseid saavutusi, milleni on jõutud mikrorganismide ja nende peremeesorganismide immuunsüsteemi omavahelisi suhteid uurides. On ilmnenud üsna üllatavaid fakte, mis on lükanud ümber seniseid arusaamu immuunsüsteemi esmastest kaitsemehhanismidest – sellest, mida me nimetame «loomulikuks immuunsuseks».

Kui varem oldi kindlal veendumusel, et loomulik immuunsus ei ole võimeline ära tundma haigustekitajat niimoodi, et ta «meenutab» eelmist kontakti, siis praeguseks on selgunud, et see pole nii. Loomulikul immuunsusel on võime reageerida samale haigustekitajale viisil, milles kajastub varasem kokkupuude. Seda tüüpi ilminguid on hakatud nimetama «treenitud immuunsuseks». Kuigi nende nähtuste olemus pole päris selge, on siin nähtavasti tegemist mitmesuguste epigeneetiliste ehk DNA järjestusse mitte puutuvate geneetiliste muutustega ja ainevahetuslike protsessidega vastavates rakkudes.

Immuunrakkude ainevahetuse uurimise olulisusele osutas ka hiljutine artikkel ajakirjas Science, mis kandis üsna intrigeerivat pealkirja «Immuunrakke dieedile panemas» (Science, vol. 359, 30. märts, lk 1454). Tõepoolest, hulga teadusgruppide uurimistulemused näitavad, et muutes lokaalselt immuunrakkude ainevahetust, võime sihipäraselt muuta kogu immuunreaktsioonide ahelat, misläbi suruda alla sealseid põletikuprotsesse ja parandada võimalusi haige paranemiseks või vähemalt hoida ära ägenemise. Muidugi on siin õigete sihtmärkrakkude kindlakstegemine ja iseloomustamine väga oluline, et kasu asemel mitte kahju teha. Kahtlemata ei ole aga neid muutusi ühe või teise autoimmuunhaiguse kulgemises võimalik saavutada mingite müstiliste dieetidega, mistahes nime me ka neile ei paneks.

Samas on meil veel lahendamata mitu immunoloogia keskset küsimust. Näiteks: millest on tingitud inimeste immunoloogilised erinevused? Juba ammu sai selgeks, et pelgalt geneetiliste iseärasusega sellist tohutut varieeruvust inimestevahelises immuunreaktiivsuses me kindlasti seletada ei saa. Näiteks esineb esimest tüüpi diabeeti geneetiliselt identsetel kaksikutel eri sagedusega – vaid ligikaudu pooltel kaksikutest esineb diabeet samal ajal.

Hiljutine tervete ja haigete inimeste suuremahuliste andmebaaside võrdlus on näidanud, et kuigi inimeste geneetilised iseärasused loevad palju, on iga indiviidi puhul siiski määrava tähtsusega teda elus saatnud eluolustikulised ja väliskeskkonna tingimused. Samuti pööratakse järjest rohkem tähelepanu inimese normaalse mikrofloora ja immuunsüsteemi kooslusele. Näiteks ajakirjas Nature (vol. 555, 8. märts, lk 210) publitseeritud uurimusest selgus, et just seedetrakti mikroflooral oli immuunsüsteemi talitluses tähtis roll, samal ajal kui seos uuritute geneetiliste iseärasustega osutus seniarvatust palju väiksemaks.

Teatavasti on seedetraktil tähtis koht immuunregulatsioonis osalevate rakkude arengus. Need on rakud, mis määravad immuunsüsteemi eripära mitmesuguste krooniliste haiguste, sealhulgas autoimmuunhaiguste ja allergiate puhul. Just ravi eesmärgil regulatoorset võimet omavate immuunrakkude ja teiste rakkude (sealhulgas vähirakkude) regulatoorsete pinnamolekulide mõjutamine on praegu üks immunoloogia keskseid tähelepanupunkte. Samas on paranenud ka väljavaated põhimõtteliselt uute tehnoloogiate rakendamiseks immunoloogiliselt efektiivsete personaalsete ravimite väljatöötamisel. T-lümfotsüütide pinnal oleva TCR-retseptori insenergeneetiline muutmine nii, et need rakud tunneksid ära haiguse tekkes osalevad kesksed antigeenid ja seeläbi käivitaksid vajalikud immuunreaktsioonid, on ühed praeguste kliiniliste uuringute peamised eesmärgid (Science 2018, vol. 359, 23. märts, lk 1361).

8. detsembril 1984 Nobeli preemiat vastu võttes ütles Argentina biokeemik César Milstein: «Kuigi eelseisev tee on täis raskusi ja takistusi, on immunoloogial kahtlemata ees rõõmustav tulevik. Seal ei ole ohtu, et silmapaistvad sündmused puuduksid. Ja nagu alati, on tuleviku silmapaistvad saavutused tänasel päeval ennustamatud.» Tema viidatud tulevik ongi juba saabunud, sest César Milsteini ja kaasnobelisti, bioloog Georges Köhleri hübridoomide ja monokloonsete antikehade vallas alustatud tööde viljad on praeguseks kliinilisel kasutusel, lisaks on uuringute staadiumis ka mitusada monokloonsetel antikehadel põhinevat ravimpreparaati. Tänu kõigele sellele on aga paranenud paljude krooniliste haiguste ravi. Kõige tähtsamaks tuleb muidugi pidada läbimurret hulga pahaloomuliste kasvajate ravis. See on saavutus, mida aastaid tagasi oli üsna raske ette näha.