Lõpuks selge: Uraan haiseb mädamunade järgi

Kosmosesond Voyager 2 tehtud ülesvõte kaugest sinakast Uraanist Foto: NASA

Pikemat aega on kaheldud, et gaasihiiu ja meie kosmilise naabri Uraani sügavas atmosfääris haiseb kaunis vängelt mädamunade järgi. Uued vaatlused ja analüüsid näitavad lõpuks kindlalt, et Uraanil hõljuvad ringi vesiniksulfiidi pilved. See sama aine annab ka mädamunadele nendele spetsiifilise leha.

Gemini observatooriumitest Hawaiil tuvastati jälgi, mis peavad viitama vesiniksulfiidi leidumisele Uraanil. Ajakirjas Nature Astronomy avaldatud uurimus annab lõpliku vastuse pikale veninud küsimusele, kas Uraani atmosfääris leidub enam vesiniksulfiidi või ammoniaaki, vahendab BBC.

Uued vaatlused tehti Mauna Kea mäe tipus paiknevas observatooriumis spektroskoobi abiga. See aparaat püüab Uraanilt pärinevat infrapunast kiirgust ning seejärel analüüsib tulemusi. Lahutades saabuva valguse selle algkomponentideks ehk uurides millise lainepikkusega kiirtest signaal koosneb saab tuvastada mõne aine «sõrmejälge». Teades, milline näeb välja infrapunane valgus kui see peegeldub tagasi mõnelt ainelt saavad astronoomid kindlaks teha kaugete taevakehade koostist.

Iga jälg teiste planeetide koostise kohta aga annab vihjeid nende tekke ning elukäigu kohta. Lihtsustades, kui Uraani atmosfääris hõljuksid ringi ammoniaagist pilved, siis teeksid planeediuurijad sellest hoopis teistsuguseid järeldusi Uraani kunagise sünni kohta.

Selgust tõi küsimusse Gemini observatooriumi võimekus, ütles uurimuse kaasautor Leigh Fletcher BBC’le. Kuna gaasihiiud on kihistunud sääraselt, et inimestele ja teleskoopidele jääb näha vaid pealmine kiht, siis on sügavamale piilumine kaunis keeruline ettevõtmine.

Glenn Ortoni sõnul, kes samuti uurimuses osales, on mõnda aega kaheldud, et vesiniksulfiidi rohkus mõjutab Uraanilt Maani peegelduva valguse spektrit. Kui mõnel uljal kosmonaudil õnnestuks läbi tungida 200 kraadisest külmast mis valitseb Uraani atmosfääri ülemistes vesinikus, heeliumist ja metaanist koosnevates kihtides ning seejärel oma visiir avada siis enne oma õnnetut lõppu tunneks ta vägevat mädamunahaisu.

Üha täpsemaks ja konkreetsemaks muutuvad teadmised taevakehade kohta annavad meil aimu milline oli Päikesesüsteemi algus ning kuidas vormusid planeedid. Sarnaselt kümme aastat tagasi Sudaani kõrbesse sadanud meteoriidi juhtumile võivad teadjad ka näiliselt väga piiratud informatsioonile tuginedes teha põhjapanevaid järeldusi.