Bajau rahva erakordse sukeldumisoskuse taga on ainulaadne geen

Uurimistöö autori foto bajau sukeldujast, kes traditsioonilise odaga kala püüab Foto: Melissa Llardo/AFP/Scanpix

Bajau rahvas Kagu-Aasia saartel elab haruldast ning tänapäevaks hääbuvat eluviisi. Meri-nomaadideks nimetatud inimeste puhul saab täheldada ka mõndagi muud, mis on täiesti unikaalne. Bajau rahva liikmed suudavad ilma abivahenditeta sukelduda sügavamale ja kauem kui keegi teine. Selle taga võib olla geneetiline kohastumine ainulaadsele eluviisile, vahendab The Guardian.

Bajaud sukelduvad kuni 60 meetri sügavusele ning hoiavad hinge kinni kuni kümme minutit. Ainukeseks abivahendiks on puidust valmistatud algeline mask, mis kaitseb silmi soolase vee eest.

Ajakirjas Cell avaldatud uurimusest selgub, et mõistatuse taga on bajau inimeste põrn. Näib, et vähemalt tuhat aastat vee peal elanud rahva hulgas on toimunud looduslik valik mis eelistas isikuid kes suudavad kauem vee all püsida. Eelnevad uuringud on näidanud, et põrn pole ainuke kohastumus, mis bajaudel sukeldumiseks on. Bajaude silmad on arenenud valgust murdma teistmoodi kui muudel inimestel, parandades nende veealust nägemist.

Põrn mängib kõikidel sukelduvatel imetajatel tähtsat rolli. Hüljestel ja teistelgi mereimetajatel on ebaproportsionaalselt suured põrnad, mis lubab neil tunduvalt kauem hinge kinni hoida kui kopsumahtu või keha suurust arvesse võttes võimalik oleks.

Põrn tuleb mängu siis, kui mõni inimene või mõni muu imetaja sügavasse vette satub. Sukeldumise käigus hakkab süda aeglasemalt lööma, veresooned ahenevad ning põrn tõmbub kokku. Kuna põrna üks eesmärke on ladustada hapnikurikkaid punavereliblesid siis kokku tõmbudes paiskab põrn need välja. Mida suurem on põrn, seda rohkem hapnikurikast verd ta välja saadab ja seda kauem sukelduja vee all olla saab.

Sukeldujate põrnad on kuni poole võrra suuremad kui nende maismaal elavatel sugulasrahvastel. Samuti olid põrnad suuremad ka bajaudel, kes ei teeni elatist sukeldumisega ning ujuvad vaid omaks lõbuks. Põrn oli suurem igas vanuses, suuruse või soos bajaudel andes mõista, et tegemist on rahvaülese omadusega.

Sellisel levinud füsioloogilisel erinevusel peab olema geneetiline tagapõhi. Uurides bajaude genoomi avastasid teadlased, et neil esinevad mitmed geenid mis mõjutavad kilpnäärme talitust ja hormoone, mida see nääre nõritab. Ennekõike leiti kilpnäärme nõritusi mõjutav geen PDE10A, vahendab National Geographic. Hiirte peal tehtud katsed näitavad, et selle geeni puudumine või pidurdamine vähendab põrna suurust. Töö autor Melissa Llardo ütles National Geographicu'le, et looduslik valik on viimase tuhande aasta jooksul bajaudel aidanud kohaneda oma unikaalse eluviisiga.

Llardo sõnul oleks vaja ulatuslikumaid uuringuid, et mõista millal bajaud sellise kohandumise läbi tegid. Ajaloolistele allikatele toetudes on teada, et sellist elu Kagu-Aasia saartel on bajaud elanud vähemalt tuhat aastat, kuid võimalik, et ka kauem. Ulatuslikud geneetilised uuringud võiksid sellele küsimusele vastata. Põrnade ja hapnikupuudusele vastu pidamise seos vajab kindlasti lähemat vaatlemist. Mõistes bajaude ainulaadsust võivad teadlased tulevikus teha uusi avastusi hapnikupuuduse vallas.

Inimeste puhul pole loodusliku valiku mõju genoomile bajaudele ainulaadne. Sarnaselt arenes täiskasvanud inimese võime laktoosi seedida pärast karjakasvatuse algust või Tiibeti ja Andide rahvaste võime edukalt hõredas õhus toimetada.