Sünge hoiatus: samal teel jätkates on juba varsti Maa suurimaks imetajaks lehm

Praeguste trendide jätkudes võib oodata nii elevantide, kaelkirjakute, jõehobude kui ka ninasarvikute väljasuremist. Maailma suurimaks maismaa imetajaks saaks siis koduveis. Foto: Joachim Schemeisser / Caters News Agency / Scanpix

Kui praegused trendid jätkuvad, ei ole maailmas juba mõnesaja aasta pärast enam ühtegi elevanti, jõehobu ega kaelkirjakut.

Homo sapiensi levimisega on läbi aegade kaasnenud suurte imetajate väljasuremine. Olgu näiteks Austraalia või Ameerikate esmaasustamine, iga uue maa hõivamisega on pea alati kaasas käinud kohalike suuremate loomade väljasuremine. Juhtivas teadusajakirjas Science ilmunud uuringus arvutas grupp New Mexico Ülikooli teadlasi kokku, kui palju on imetajate kehamass ligi 2,6 miljonit aastat tagasi alanud ning tänaseni kestva kvaternaari ajastu jooksul muutunud.

Näiteks on teada, et viimase 100 000 aastaga on Euraasia loomade summaarne kehamass kukkunud ligi poole võrra, Austraalias aga koguni 10 korda. Uusim sedalaadi suuremahuline imetajate keskmise massi vähenemine leidis aset Ameerikates. Kõiki neid ajaloolisi sündmusi seostavad teadlased aga just nimelt inimkonna levimisega.

Enne inimeste kohalejõudmist Austraaliat asutanud nn megafaunast on teada näiteks kolmetonnine, jõehobu suurune kukkurloomDiprotodon, kolme meetri kõrgune ja 500 kilo kaalunud lind Dromornis stirtoni, seitsme meetri pikkune sisalik Varanus priskus ja palju muud. Ameerikas elasid aga näiteks enam kui viis tonni kaalunud maismaa-laiskloomad, Põhja-Ameerika koopalõvid, mõõkhambulised kaslased, hiiglaslikud põdra või hirve sarnased sõralised ja palju muud. Alles ei ole neist tänaseks enam kedagi.

«Fossiilsetest tõenditest paistab, et iga kord, kui inimesed uuele mandrile liikusid, kaasnes sellega alati kohaliku fauna suurusepõhine väljasuremine,» selgitas LA Timesile uuringut juhtinud Mehhiko Ülikooli paleoökoloog Felisa Smith. Suuremad loomad olid eriti ohustatud, kuna moodustasid atraktiivsema saagi – pisemate jahtimisel oli ka saak väiksem ja nii pääsesid väiksema massiga loomad ka väljasuremisest.

Suurte imetajate hävimine ei pruugi olla antud uuringu puhul kõige uudsem tõdemus. Küll aga on seni vaieldud selle üle, kui suur osa süüst on inimkonna õlul ja kui palju tuleneb muudest tõsiasjadest nagu näiteks kliimamuutustest. Seekordne uuring näitab aga, et mass-väljasuremine ei kaasnenud mitte ainult nüüdisinimese, aga ka tema varasemate sugulaste nagu Homo erectus’e ja Homo heidelbergensis’e levimisega. Olid ju nemadki jahipidajad ning ka nende uutele aladele ilmumisega kaasnes sealsete imetajate keskmise massi vähenemine. Mida aeg edasi, seda kiiremas tempos väljasuremised aga toimusid.

Kuidas oli aga lugu inimkonna hälli Aafrikaga? Uuringu tulemused näitasid, et 125 000 aastat tagasi oli sealne loomastik oodatust pea 50 protsenti pisem. Seda seletavad teadlased just inimese pikaajalisema mõjuga – esimesed varased inimlased tekkisid seal juba enam kui miljon aastat tagasi ning seega oli ka sealne megafauna inimkonnast kõige kauem mõjutatud.

Liskas panid Smith ja kolleegid uuringu käigus kokku seni pikima loomade kehasuuruste statistika aegrea, mille põhjal saab juba välja joonistada trende ning koostada prognoose. Vaade tulevikku on aga murettekitav. Nimelt toovad teadlased välja, et praeguste trendide jätkudes võib juba 200 aasta pärast olla suurimaks maismaa imetajaks ei keegi muu kui koduveis – suurim loom, kelle käekäigu eest inimesed ise hoolt kannavad.

See tähendab aga, et mõnesaja aastaga peaksid kaduma maamunalt nii elevandid, jõehobud kui ka kaelkirjakud. Paraku just sellised trendid praegu valdavadki. Näiteks Aafrika elevantide arvukuse järsu vähenemise kohta kirjutas Postimees juba 2016. aasta septembris, märtsikuus kuulsime ka maailma viimase põhja laimokk-ninasarviku suremisest. 2016. aastal tehtud maailma Punase nimekirja uuendustest ilmnes ka tõsiasi, et viimase 30 aastaga on maailmast kadunud peaaegu 40 protsenti kaelkirjakutest.