:format(webp)/nginx/o/2018/04/19/7797023t1h6aa9.jpg)
Lõuna-Aasia, eriti India poolsaar ning seda ümbritsevad alad, asub inimliigi arengu ning leviku suhtes keskse tähtsusega paigas. Inimese rännakul Aafrika hällist üle maailma, eriti Kagu-Aasiasse ning Austraaliasse pidid rahvad läbima selle tänapäevalgi ülimalt mitmekesise elanikkonnaga maailmaosa, vahendab Science. Uurides sealsete inimeste DNA'd ning võrreldes seda iidse DNA'ga on teadlased loonud teatava ühtse pildi sellest muistsest rahvaste sulatusahjust.
Täna on iidse DNA uurimise eesotsas Harvardi ülikooli teadlane David Reich. Reich oli muu hulgas Eesti juurtega Rootsi teadlase Svante Pääbo õpilane. Pääbo oli omakorda üks esimesi geneetikuid, kes pööras pilgu inimese eellaste ja suguvendade, nagu neandertallaste, uurimisele. Pääbo tööle tuginedes on Reich jõudsalt arendanud iidse DNA uurimist ning sellega toonud uusi tuuli inimese päritolu ning leviku teadustesse.
Käesolev uurimus, kus lõi kaasa ka Reich, toetub Berkeley ülikooli geneetiku Priya Moorjani eelnevale tööle. Moorjani töörühm analüüsis ligi 600 tänapäevase indialase ning pakistanlase genoomi ning kõrvutas saadud tulemusi 73 eri Lõuna-Aasia keele analüüsiga. Tulemused näitavad, et tänapäeva India ja Pakistani rahvad kannavad endas kahe erineva muistse rahvarühma geneetilisi tunnuseid. Nendeks on muistsed põhja-indialased, kes olid suguluses Kesk-Aasia, Kaukaasia ning Euroopa rahvastega ning muistsed lõuna-indialased, kes meenutasid geneetiliselt pigem tänaseni poolsaare lõunaosa pärismaalasi.
Kuid kuna Moorjani juhitud rühmal polnud ligipääsu iidsele DNA’le, siis selle suure töö tulemus jäi poolikuks. Kuigi suudeti eristada kaks kindlat muistset rahvarühma ei teatud rohkemat nende päritolust. Moorjani lõi kampa Reichi ning Kumarasamy Thangarajiga Raku- ja Molekulaarbioloogia keskusest Hyderabadist, Indias. Koos otsiti aastaid võimalikult häid iidse DNA allikaid. Soojas ning niiskes Indias-Pakistanis polnud see kõige kergem ettevõtmine, sealkandi kliima soodustab bioloogilise materjali kiiret lagunemist.
Lõpuks suudeti tuvastada 65 kunagise põhja-pakistanlase genoom, kes elasid vahemikus 12 sajandit enne meie ajaarvamist kuni 2000 aastat tagasi. Neid omakorda võrreldi nii tänapäeva inimeste genoomiga kui mitmesaja inimese säilmetega Kesk-Aasiast ning Kasahstani ja Venemaa steppidest.
See ristvõrdlus lubas Moorjanil, Reichil ning Thangaraj’il teha põhjapanevaid järeldusi muistse Lõuna-Aasia rahvastiku kohta. Vahemikus 4700 kuni 3000 aastat enne meie ajaarvamist segunesid Kesk-Aasiast, peamiselt Iraani aladelt, pärinevad põlluharijad eelnevalt Lõuna-Aasias elanud küttide-korilastega. Seda toetab Turkmenistanist ning Iraanist leitud säilmed, mille omanikud olid arheoloogiliste asitõendite järgi kontaktis Induse oru kultuuriga. Pärast Induse kultuuri hääbumist liikusid sellega segunenud rahvad India poolsaare lõunaosadesse. Nii nad moodustasid nõndanimetatud muistsed lõuna-indialased.
Nende inimeste tänapäevased järeltulijad elavad edasi Lõuna-Indias ning kõnelevad draviidi keeli nagu tamili või kannada. Kui Induse kultuuri pärijad liikusid lõunasse siis Põhja-Indiasse asusid elama stepirahvad, kes kõnelesid algseid Indo-Euroopa keeli. Üle kolme tuhande aasta tagasi vallutasid sõjaliselt arenenumad rahvad Põhja-India ning tänapäevani India poolsaarel domineeriv hindi kultuur pärineb neilt. Indo-Euroopa keelte hulka kuulub nii tänapäeval levinud hindi keel kui ka muistne sankskrit, mis tänaseni säilitab rituaalse staatuse.
Moorjani sõnul toimusid muistses Indias ning Euroopas väga sarnased demograafilised protsessid. 9000 aasta eest levis põllumajandus Kesk-Aasiast nii Euroopasse kui Lõuna-Aasiasse ning alates 3000. aastast e.Kr. liikusid nendele aladele nomaadid stepist. Tõenäoliselt olid mõlemal juhul tegemist karjakasvatajate yamnayadega, kes muu hulgas olid esimesed hobuse kodustajad ja kõnelesid indo-euroopa keeli.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)