Kümme aastat tagasi taevast alla sadanud teemantidest koosnev taevakivi pidi pärinema mõnest varase Päikesesüsteemi tänaseks kadunud planeedist, kirjutab BBC.
Maale sadas kadunud planeedist pärinev teemantidest tulvil meteoriit
Aastal 2008 Sudaanis Nuubia kõrbe liivadesse potsatanud Almahata Sitta meteoriit on astronoomide jaoks mitmeski mõttes tähelepanuväärne nähtus. Tegemist esimese meteoriidiga, mida jälgiti enne Maale kukkumist kosmoses ja mille jäänused on hiljem üles leitud ja uuritud. Seetõttu nähakse selles ka haruldast teadmiste allikat uute asteroidide kohta.
Hinnanguliselt võis teemantide sünnikoduks olnud varane planeet olla suuruse poolest võrreldav Merkuuri või Marsiga. Tõenäoselt purunes ta mõne kosmilise katastroofi tagajärjel juba mitu miljardit aastat tagasi.
Värskes ajakirjas Nature Communications ilmunud teadusartiklis väidavad Šveitsi teadlased nüüd, et vähemalt meteoriidi koostise poolest saab teemantide teket seletada ainult stsenaarium, kus asteroidi kivimid pärinesid algselt just selle suurusega planeedilt.
Planeedisüsteem kihas selle algusaegadel kümnetest väiksematest paari tuhande kilomeetrise läbimõõduga protoplaneetidest. «Simulatsioonide järgi põrkasid need üksteisega kokku ja neist moodustusid praegu nähtavad kiviplaneedid. Midagi pidi protoplaneetidest küll alles jääma, kuid ma poleks oodanud, et leiame sellest otseseid tõendeid,» märkis intervjuus ERR Novaatorile uurimuse juhtivautor, Šveitsi Lausanne'i riikliku polütehnikumi materjaliteadlane Farhang Nabinei.
Maavälist päritolu teemantide uurimiseks ja nende keemilise koostise määramiseks kasutati kolme erinevat mikroskoopia tehnikat. Tulemused näitasid, et mõned kivimi sisemuses leiduvad ühendid saavad tekkida ainult 20 gigapaskalit ületava rõhu juures. Selline rõhk saab aga tekkida vaid «suures planeedi-tüüpi kehas».
Kui teadlaste järeldused paika peavad, siis võib seda lugeda esimeseks käegakatsutavaks tõendiks Päikesesüsteemi kunagise planeetiderohkuse ja ka tänaseks kadunud suurte planeetide kohta.
Meteoriidi päritolu kirjeldav teadusuuring ilmus ajakirjas Nature Communications