Suitsuvari, mida Norra fjordides peitunud Hitleri mereväe kroonjuveel, lahinglaev Tirpitz enese varjamiseks kasutas, jättis kohalikele puudele templi mällu igaveseks, kirjutab BBC.
Teadlased leidsid Norra puude aastarõngastest natside lahinglaeva jäljed
Tirpitz oli üks kahest Saksa sõjamerelaevastiku Bismarck-tüüpi lahinglaevast, kuid oli oma «kaksikust» Bismarckist suuremgi, mis tegi ta ka kõigi tollaste Euroopa sõjalaevastike suurimaks lahinglaevaks. Suurema osa Teisest maailmasõjast veetis laev Norra rannikul, et hoida ära liitlaste invasiooni. Perioodidel, mil laev fjordides peitus, kasutati hiiglasliku aluse vastase luure eest ära peitmiseks aga tolle aja parimat suitsukatet.
Nüüd on teadlased avastanud, et kasutatud gaaside jäljed on Alta lähistel asuva Kåfjordi ümbruse puudes jätkuvalt näha.
Teatavasti näitavad aastarõngad –puidu säsisse iga-aastaselt jäävad kasvujäljed – lisaks puittaime vanusele mõndagi ka selle kasvutingimuste kohta. Kui on näiteks soodsamad kasvutingimused – palju päikesevalgust ja pikem suvine kasvuperiood – kasvab ka puu intensiivsemalt, mis väljendub laiemates aastarõngastes. Kasvu pärssivad tingimused võivad aga tuua kaasa väga tihedalt koos asuvad kasvurõngad – aastane juurdekasv on olnud lihtsalt väga väike.
Saksa lahinglaeva jäljed Kåfjordi äärsete puude rõngastest avastas Johannes Gutenbergi Ülikooli dendrokronoloog (teadlane, kes uurib puude aastarõngaid – toim.) Claudia Hartl juhulikult välitööde käigus. Täpsemini jäi talle silma, et paljudel puudel puudusid 1945. ja järgnevate aastate kohta puurõngad pea täielikult. Teistel olid need jällegi niivõrd õhukesed, et olid palja silmaga vaadates vaevumärgatavad. Kõnealuses piirkonnas on sellised häired aga vägagi ebatavalised.
Kõigele näis, et kasvu pärssinud häiring oli pidanud kestma aastaid, mis tekitaski kahtlused natside sõjalaeva seotusest. Arhiividokumentidest on teada, et laeva varjamiseks paiskasid sakslased õhku kloorsulfoonhapet – tugevalt söövitavat ainet, mis pidi kahtlemata kahjustama ka puid.
Intervjuus BBC uudistele ütleski Hartl, et kahtlustab puurõngaste puudumises puude okaste kahjustumist.
«Kui puudel ei ole okkaid, siis ei toimu fotosünteesi ja nad ei saa ka biomassi toota. Kuivõrd männid on igihaljad, on nende okaste keskmiseks vanuseks kolm kuni seitse aastat ja nii kulub ka okaste taastumiseks küllaltki palju aega,» selgitas ta happe mõju aastarõngastele. Laeva kaitseks kasutatud gaasi mõju selgitust toetab ka tõsiasi, et mida kaugemale fjordist minna, seda väiksem on olnud aastarõngaste vähenemine. Päris ära kaob aastarõngaste õhenemine aga alles nelja kilomeetri kaugusel.
Ühel uuritud puul ei ilmnenud kasvurõngaid koguni üheksa aasta pikkuse perioodi jooksul alates 1945. aastast. Hilisemad rõngad näitavad, et täielik taastumine võttis aega koguni 30 aastat. Tirpitzi lasid liitlasväed aga 1944. aastal siiski põhja.
Oma uurimistööd tutvustas Hartl Viinis toimunud Euroopa Maateaduste Liidu üldkogul.