:format(webp)/nginx/o/2018/04/11/7773229t1h2eca.jpg)
Eesti Rahva Muuseumi peaarhivaar Tiina Tael kirjutab ERMi blogis Helmes Tungla ulatuslikust kirjavahetusest muuseumiga. Helmes Tungal oli muuseumi korrespondent pool sajandit, aastatel 1946 kuni 1996.
Kirjavahetuses ERMiga avaneb «Seltsimees lapse» ema tormiline elusaatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Seltsimees laps» poeb kinolinal vaatajate südametesse, jutustades pere lugu läbi lapse silmade. Loo teiste külgede selgumiseks laseme rääkida ka lapse emal Helmesel.
Eesti Rahva Muuseumi teeneline korrespondent Helmes Tungal (1907-1997) oli muuseumi kirjasaatja 1946-1996. Tema esimesed kaastööd olid vastused etnograafilistele küsimuslehtedele ja tuginesid sageli teiste külaelanike kogemustele (näiteks «Veohärjad», «Ratsutamine», «Küsimusi adra kohta», «Sepis»). Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel lisandusid tema juhendatud Ruila kooli õpilaste kogutud ankeetvastused. Muuhulgas ühe vastuse kaasautor on ka tütar Leelo Tungal, «seltsimees laps» ise.
/nginx/o/2018/04/11/7773319t1hb65f.jpg)
50 aasta ja 110 kaastöö tulemusel seondub mulle kohanimi Ruila just Helmes Tunglaga. Võib julgesti öelda, et suur osa Ruila kultuuripärandist Eesti Rahva Muuseumis on tema sulest. Mul oli ka endal viis aastat võimalus temaga kirjavahetuses olla – viisil, et mina teatasin talle muuseumi kogumisplaanist ja poetasin ümbrikusse ERMi küsimuslehed ning umbes kuu pärast sain talt vastused. Muide, kui ma talle 1991. aasta sügisel saatsin «Tänapäeva maa-asustusest» küsimuslehe ja tutvustasin ennast kui korrespondentide võrgu uut juhatajat, ei teadnud ma, kas nime Helmes taga on mees või naine. Helmes ei olnud just tavapärane nimi. Aegamööda sain teada tema teisegi nime – Helmine. Küsimuslehtede vastustest on koorunud väikene elulugu.
Helmes Tungla kirjad ERMile
Helmes Tungla kirjades on tema kirjapilt esitatud muutmata kujul.
«Kodu ja pere» (1993) järelsõnas märgib ta:
«Eesti Vabariigi Harju maakonna ühe suure ja tööka pere elu ja võitlus on jäänud minevikku. Olen praegu veel elamas, mina oma vanemate neljateistkümnes laps. Kõikvõimas teab, kui kauaks. Minu vanemate üleskasvatatud üheksal lapsel on järeltulijaid vaid kokku kaheksa. Milline tagasiminek. Rasked olid Nõukogude aastad meie perele. Ema ja vanem tütar küüditati 1949 a. Novosibirskisse. Nad elasid kodutalus enne küüditamist. Vanem vend, taluperemees, suri väljaviiduna N kuskil kaevanduses, noorem vend – Eesti mereväeohvitser sai karistust 10 a. Tema perekond küüditati Krasnojarskisse, abikaasa ja 2 tütart. Tulid tagasi. Kodumaal omandasid tütred kõrghariduse, neist üks on arst Tallinnas, teine haridustöötaja Tartus ülikooli juures. [—] Mind, pere pesamuna viis Nõukogude võim Põhja (25+5) Inta min-laagrisse. Minu abikaasa õigusenõudmisel vabanesin 1955 a.»
Aasta hiljem «Argielu tavad ja reeglid» vastustes tuleb ta selle teema juurde tagasi:
«Suhtumine Nõukogude võimusse oli negatiivne. Eesti pered elasid üle raskeid, valusaid kannatusi Nõukogude võimu haardes. Aus, töökas, kodu ja põliselt oma maad armastav eestlane pidi ilma jääma armsast kodust, maast, kõigest. Nii minugi 84-aastane ema, kes oli sünnitanud kodutalus 14 last, neist üles kasvatanud 9, suur töö, hool ja armastus suures talus, – küüditati kaugele Novosibirskisse, kus ta jõudis veel elada ja kannatada 6 aastat. Võõrasse, külma mulda jäi igavesti. Isa suri 1929 a. [—] Mina olin 20 aastat Eesti õpetaja, pärast omaste küüditamist-arreteerimist lasti mind lahti koolijuhataja kohalt ja siis arreteeriti, karistati a. 25+5. Olin lapsi õpetanud eesti meeles ja keeles, laulma õpetanud Eesti hümni, olnud kodutütarde juht jne, jne. [—] Kui mind arreteeriti 1951 a. jäi mu väike 3-aastane tütar Leelo (Tungal) maha. Valu. Mure.
Oli ilus lapsepõlv (1907-1915), oli ilus kooliaeg (1915-1923). Lõpetasin Tallinna Õpetajate Seminari 1929 a. Töö koolis õpetajana tõi rõõmu, rahulolu, head tunnustamist. 1951-1955 kurvad aastad ja lõpuks jälle kodukoolis 1955-1975 heade inimeste vastutusel. Ja nüüd oma pensionäripõlve pidamas oma armsa tütre Leelo Tungla (kirjanik) perekonnas.»
Helmese lapsepõlv ja kodune elu
Aga nüüd «Kodu ja pere» ning «Kool ja koolielu» mälestuste kaudu läheme tagasi Helmese lapsepõlve ja noorusaastatesse:
«Olen sündinud Harjumaal Kernu vallas Kabila külas Äevardi talus. Lapsepõlv möödus ühes kohas samas Äevardi talus.
Meil oli suur perekond. Olen peres viimane ja 14. laps. Üles kasvas 9 last, 7 tüdrukut ja 2 poissi. Tolleaegse kehva arstiabi tõttu suri väikestena 5 last. [—] Kui oma lapsed veel väiksemad olid, siis peeti ka teenijaid. Kui vanemad lapsed juba töövõimelisteks said, siis enam pidevalt teenijaid ei peetud, olid vaid päevilised, hooajatööde abilised. Kõik olid ikka ühes leivas, teenijad sõid ikka perega ühes lauas.[—]
/nginx/o/2018/04/11/7773255t1h9fa2.jpg)
Kodutalu elumaja on ehitatud umbes 1860. aastal. Lapsepõlve kodumaja oli palk talumaja õlgkatusega, ühe korstnaga, pikk hoone, ühes maja otsas olid elutoad, neid oli kaks, peretuba suur ja tagatuba – isa ja ema magamistuba. Peretoas magasid kõik lapsed. Sama katuse all olid ka rehetuba ja rehealune. Kõik minu vanemate neliteistkümmend last – minu vennad-õed ja mina oleme sündinud samas talutares. Pere elukohta ei vahetanud. Ehitati küll vana maja juurde uus maja, isa laskis ehitada vanema poja – minu venna – abiellumise puhul (1920. a).
Meie pere asus elama uude majja, mis oli avar, suurte akendega, pilpakatusega, kolme toa, köögi ja sahvriga. Vanas majas kuivatati veel vilja ja peksti rehte rehealuses. Lapsed abiellusid sellest uuest majast, see sai koduks, aga kõige armsamad ja südamlikumad mälestused on ikka sellest esimesest talutarest, kus kasvasid ukse ees õues sirelipuhmad ja kaks hiigel paplipuud olid maja ees aia ääres. Küll oli suviti seal õues lastekarjaga hea joosta ja mängida. Aga elada oli uues majas parem ja mugavam.
[—] Veel esimese lapsepõlvekodu vana talumaja sisustusest. Selles olev mööbel oli peamiselt isa enda valmistatud. Isa oli osav nii puu- kui rauatööle. Oli oma sepapada-sepikoda, sepatööd olid selged ja isa ise valmistas pea kõik kodumajapidamises ja põllutööl vaja minevad riistad: sirbid, vikatid, hobuserauad jm. Vana esimese lapsepõlvekodu sisustus oli pikk söögilaud, pikad pingid puutoolid, osa neist ka kõrkjatest punutud põhjadega, puuvoodid – kõik isa kätetöö. Tagatoas – isa-ema toas olid laud (väike) ja lai kahe poolega lahtitõmmatav voodi, riidekapp. Eestoas-peretoas pikk laud, toolid, perevoodid, kummut. Teises lapsepõlvekodus (1920-1949) oli juba rohkem ostetud mööblit: riidekapp, laud, raamaturiiul, diivan, pehmed toolid. Omakootud vaibad diivanil, põrandariided. Üks tütardest oli osav telgedel kuduja, väljaõppinud koolmeistriemanda juures. Osa mööblist – kappe, laudu jm tegi ikka isa. Ka isa tehtud puust mänguasjad on säilinud meeles, nagu vankrid, kiikhobune, nikerdatud pisimänguasjad, ema ja õdede poolt kootud vaibad, linikud, kummutil olid ikka nipsasjad – kujukesed, hobused, nukud.
/nginx/o/2018/04/11/7773261t1had7b.jpg)
[—] Lapsepõlvekodu oli õnnekodu. Pere oli ühtehoidev. [—] Meie peres tegeles lastekasvatamisega peamiselt ema. Õpetas puhtust pidama, sageli käsi pesema, nõuti viisakust, eriti vanemate inimeste vastu. Aegsasti õpetati lapsi lugema, arvutama, kirjutama. Ka vanemad lapsed aitasid väiksemaid, aga emal oli haruldane energia ja tervis. Oli sünnitanud 14 last, hooldas suurt loomakarja, lüpsis, toitis, kui lapsed veel olid väiksemad, tegi suvel koduümbruse heina, kui pere oli kaugemal heinamaal. Kudus kangastel ja varrastel perele, ketras, õmbles ise lastele. Oli haruldaselt töökas Eesti talu ema. [—] Lasteperele anti mõistatusi õhtuti, paremale vastajale anti auhind, kas mõni käepärast olev maiuspala, raha. Kodune kasvatus isa poolt oli nõudlik, võiks öelda rangegi. Laste poolt tarvitatud tööriistad pidi oma kohale tagasi pandama ja jalatsid pidi õuest tulles korralikult ära pandama. See nõue on mul meeles tänaseni. [—]
Isa oli hommikul väliste tööde käskude jagaja. Ema toiduainete muretseja, tüdrukute juhendaja. Lapsed olid kartulikoorijad, veetoojad, lauakoristajad, põrandapühkijad ja nõudepesijad. Isa oli ka jahimees, tal olid linnukoer ja hagijas, ema ja lapsed toitsid neid suurest veeämbrist, olid suured koerad, laste lemmikud. Isal oli ka sepapada, oskas sepatöid. Sageli tulid naabrid ja kaugemaltki isalt paluma rauatöid, hobuserautamist jm. Enamasti tegi isa seda tasuta.»
/nginx/o/2018/04/11/7773321t1h8848.jpg)
Helmes Tungla haridustee
Helmes Tungla haridustee oli kaunis kirju, aga samas ka ütlemata põhjalik. Nii maa- kui linnakoolides käinuna astus ta lõpuks õpetajate seminari.
«Minu haridustee algas Kernu valla Ruila küla Algkoolis. Ruilas asus minu vanemate talu ja minu kodutalu Äevardi. Ruila kooli juhataja Mihkel Linnamägi abikaasa Marta oli minu ristiema ja minu ema sõbranna. See tegi minu õppimise ja suhtlemise koduseks ja hubaseks, kuna minusse suhtuti nagu oma lapsesse.
Ruila koolis õppisin ainult ühe aasta. Siis õppisin eraviisil kaks aastat kodust 4 kilomeetri kaugusel oleva politsei abikaasa juures eriti saksa keelt, eesti kirjandust, üldharidust. Siis õppisin ühe aasta oma venna juhtimisel, kes oli J. Westholmi gümnaasiumi õpilane, õppisin temalt matemaatikat ja keeli. Sain vennalt tugeva ettevalmistuse. Siis ju koolis viibimise sundust ei olnud. Aga ometi tahtsid mu vanemad mind panna kooliharidust õppima.
Tegingi eksami Tallinna II Linna Algkooli V klassi. Õppisin seal 2 aastat ja lõpetasin seal VI-kl algkooli. 1923. a algkooli lõpetamise järel sooritasin eksami Tallinna Õpetajate Seminari. Oli tugev konkurss, 80 õpilase hulgast võeti vastu 36. Saingi edukalt sisse ja õppisin seal 6 aastat 1923-1929.a. Seminaris oli õppimine huvitav ja edukas. Rõhutati pidevalt, et sinust peab saama õpetaja ja vaja on vastavat eelharidust hästi omandada ja käitumises oli vaja olla eeskujulik. Õpetajad olid sõbralikud, tugevad ja hästi ette valmistatud. Oli tugev tahe saada õpetajaks. Suurt rõhku pandi muusika õpetamisele, kontrolliti hästi antavaid proovitunde ja kriitika oli ka tugev. Ka minu vanemad soovitasid pidevalt hästi õppida. Sain ka toetust eduka õppimise eest. Olin edukas muusikas õpetaja A. Arderi juhtimisel ja olin seminaris laulusolistiks, esinesin sageli. Lõpetasin seminari 1929. a kevadel. Siis oli vajalik pärast kooli lõpetamist üheaastane praktika koolis, siis anti algkooli õpetaja kutsetunnistus. Olin praktikal Harjumaa Suru, Kodasoo ja Leesi algkoolis. Kontrollis ja hinnangu andis tööle Harjumaa koolide inspektor Juhandi. Õpetaja kutsetunnistus oli käes ja vastav haridus saavutatud.»
Elu kooliõpetajana ja kohtumine Feliks Tunglaga
Feliks ja Helmes Tungla abielu sündis aastatepikkuse tutvuse tulemusena ning kummagi vanemate õnnistusega.
«Minu esimeseks täiseakoduks sai Ruila koolimaja, puust ühekorruseline tavaline maakoolimaja, milles oli mul kaks tuba ja köök. Ühes toas oli ka postiagentuur, mille juhatajaks olin ka õpetajaameti kõrval. Agentuuri juhataja töö oli tasuta. Siin elasin 10 aastat (1930-1940). Siis kolis kool mõisahoonesse ja seal oli mul korter – 1 tuba ja köök. Elasin siis üksinda kuni 1945. aastani. Kodutunne tekkis siis, kui abiellusin 1945. a.[—]
Abiellusin õpetajana. Abikaasa oli naabervalla Saue-Jõgisoo kaupmehe poeg, kellega tutvusin Jõgisoo noortepeol, kus mu tulevane abikaasa Feliks Tungal juhatas orkestrit ja ansamblit. F. Tungal oli tuntud sportlane, Eesti meistersportlane, kes mitmel korral võistlustel kaitses Eesti värve ka välismaal. Tema medalitest on nüüd mu seinal suur klaasialune raam. Vanemad suhtusid meie abiellumisse positiivelt. Olime tuttavad 10 aastat enne abiellumist. Majanduslikud põhjused meid ei huvitanud, peamine oli hingeline sobivus, armastus. Abiellusime kui F. Tungal oli kaitseväes 1944. aastal. Vabanes kaitseväest 1945. a, asus ta minu juurde Ruila koolimajja, sai kehalise kasvatuse ja joonistamise õpetajaks Ruila koolis. Juhatas ka kooli orkestrit. Oli ka kohaliku Haridusseltsi esimees. Töötas koolis a. 1945-1973.a, mil läks pensionile.»
Kahjuks jäid Helmesel kirjutamata vangilaagrimälestused, sest muuseum hakkas represseeritute lugusid koguma alles paar aastat pärast tema lahkumist.