Uudised katkuhauast: arhivaalide keemiline analüüs avab musta surma tagamaiad

Gravüür Milaano San Babila väljakust, pildil on kujutatud surnuvankrid, mis veavad katkuohvreid matmisele Foto: Tallinna linnaarhiiv

Linnaarhiivi peaspetsialist Kalmer Mäeorg kirjutab arhiivi blogis, kuidas muistetelt dokumentidelt võetakse jälgi vanadest bakteritest. Selline omalaadne tehnika seletab tänastele ajaloolastele musta surma kulgu.

Avalikus arhiivis hoitavad arhivaalid on dokumendid, millele avalik arhiiv on hindamise tulemusena andnud arhiiviväärtuse. Arhivaalide hindamise üheks olulisemaks kriteeriumiks on nende teabe ja tõestusväärtus. Siin peetakse silmas peamiselt dokumendis sisalduvat otsest teave. Kuid arhivaal sisaldab ka kaudset informatsiooni, mis on sinna sattunud ette kavatsemata või on kogunenud dokumendi «eluea» vältel.

Kaudse teabe hulka kuulub näiteks dokumendi materjali keemiline koostis, keskkonnast pärinevad saasteained, botaanilised, zooloogilised või antropoloogilised leiud: taime osakesed, juuksekarvad, toit, ravimid, nakkushaiguste patogeenide jäljed. Sellist teavet võib dokumenti koguneda selle valmistamisel aga eelkõige siiski kasutamise käigus. See info on teadusliku uurimise seisukohalt äärmiselt oluline, kuid mõnikord väga keeruline tuvastada ja uurida, eriti mikrotasandil.

Üks lehekülg katku surnute nimekirjast Tallinnas. 1710. aasta august-oktoober Foto: Tallinna linnaarhiiv

Tänapäeval on kasutusel mitmeid dokumentide, raamatute või muu kultuuripärandi mikrobioloogilise uurimise meetodeid, kuid üldjuhul on sellised meetodid destruktiivsed ja eeldavad kasvõi pisikese tüki eraldamist uurimisobjektiks. Iisraeli ja Itaalia teadlased on välja töötanud metoodika, EVA kiletehnoloogia, mis võimaldab kultuuripärandit (paber, pärgament, lõuend) uurida ilma seda kahjustamata või saastamata. Seda metoodikat rakendati esmakordselt 2016. aastal uurides Mihhail Bulgakovi romaani «Meister ja Margarita» käsikirja tuvastades seal morfiini jälgi ning marketeid autori haigusest, tüüfusest.

Meile pakub siiski rohkem huvi möödunud aastal Milano riigiarhiivis hoitava 1630. aasta Milano katkusurmade registri uurimise tulemused. Leidub ju 1710. aasta Tallinna katku surnute ja selle üleelanute nimekirju ka Tallinna Linnaarhiivis.

Milano katkusurmade registri uurimistöö tulemused avaldati ajakirjas Journal of Proteomics pealkirja all «Hiired ja inimesed. Elu jäljed Milano 1630 aasta katkusurma registris». (Alfonsina D’Amato, Gleb Zilberstein, Svetlana Zilberstein, Benedetto Luigi Compagnon, Pier Giorgio Righetti)

Aastatel 1629 kuni 1631 tabas Itaalia kesk- ja põhjaosa muhukatku puhang. See epideemia, mille kohta sageli kasutatakse nime Milano suur katk, võis nõuda miljon inimelu ehk tappa ligikaudu 25% sealsest rahvastikust. 1629. aasta oktoobris jõudis katk Lombardia suurde kaubanduslikku keskusesse Milanosse. Kuigi linn käivitas tõhusad rahva tervisega seotud meetmed, kehtestades karantiini ja piirates elanike kokkupuuteid saksa sõdurite ja kaupadega, hõõgus katkunakkus edasi.

Suurem katkupuhang toimus 1630. aasta märtsis, kui seoses karnevalihooajaga meetmed lõdvenesid. Sellele järgnes teine katkulaine 1931. aasta kevadel suri Milano 130 000 elanikust katku ligikaudu 6000. Eestit tabasid viimased katkuepideemiad 1601-1606, 1657 ja eriti laastavalt 1710−1711.

Alessandro Manzoni (1785−1873) romaani «Kihlatud» eestikeelse väljaande kaas Foto: Tallinna linnaarhiiv

Milano 1630. aasta katku on kirjeldanud Alessandro Manzoni romaani «Kihlatu» mitu peatükki (itaaliakeelse pealkirjaga «I promessi sposi» romaan ilmus 1827. aastal, lõplikus versioonis 1840−1842). Kuigi tegemist on ilukirjandusliku teosega, on seal kasutatud arhiividokumente ja kroonikate materjale. Seda on nimetatud maailma üheks parimaks ajalooliseks romaaniks. Eesti keeles on raamat ilmunud 1939. aastal Juuli Sarve tõlkes. Raamat on umbes 100 aastat olnud Itaalias põhikooli kohustusliku kirjanduse hulgas. Romaani ainetel on lavastatud vähemalt viis filmi ja kaks ooperit. 1630. aasta katku on hakatud nimetama ka Manzoni katkuks.

Teadlased uurisid Milano laatsaretis 1630. aastal koostatud katkusurmade registri 11 lehte. Katkusurmade osakaal neis registrites oli 93 kuni 95 protsenti.

Foto: Tallinna linnaarhiiv

Raamatusse köidetud lehtede välisservadelt absorbeeriti erinevaid valke. Ei uuritud mitte DNA-d, vaid stabiilsemaid proteiinide peptiide valkude osalise lagunemise produkte. Uurijad kogusid üle 70 000 peptiidijärjestuse, mis sisaldasid 600 erinevat proteiini perekonda. Leiti katkupõhjustaja Yersinia pestis bakteri valke ja veel sama Yersinia sugukonna erineva bakteri proteiine. See bakterite sugugond on saanud oma nime Šveitsi-Prantsuse arsti  Alexandre Emile Jean Yersini järgi, kes katkubakteri esmakordselt 1894. aastal tuvastas.

Teised Yersinia bakterite liigid võivad mõnel inimesel tekitada ka muid haigusi nagu näiteks Yersinia pseudoduberculosis, mis põhjustab inimestel ja lomadel nakkushaigust mida nimetatakse valetuberkuloosiks. Arvatakse, et katkubakter Yersinia pseudoduberculosis kujunes 1500 kuni 20 000 aastat tagasi. Kõik selle sugukonna bakterid ei ole inimesele patogeensed.

Uuringus on märgitud ka Siberi katku ehk põrnatõve tekitava bakteri (Bacillus anthracis’e) valke. Kuigi katkupisik säilib väga kaua, ei ole see sajakonna aasta pärast enam ohtlik. Siberi katku pisik säilib tavalistes tingimustes 20–40 aastat. On selgitatud, et Siberi igikeltsas püsivad siberi katku bakterid elujõulised vähemalt 105 aastat.

Kuidas bakterid raamatulehtedele sattusid? Neid võis teatud määral levitada laatsareti surnute registrit pidanud kirjutaja. Ilmselt olid aga põhilised bakterite kandjad 130 rotti või hiirt, kelle kudede proteiine raamatu lehtedelt leiti. Ilmselt võib oletada, et registriraamat jäi laatsareti kantseleisse avatuna lebama ja öösel külastasid seda kümned toitu otsivad hiired ja rotid. Lisaks leiti raamatu lehtedelt 22 unikaalset hiire keratiiniproovi. Rotikarvade kohta andmed puuduvad.

31 inimest on katkusurmade registrisse jätnud oma keratiini, juuksekarvu ja muud ja 58 erineva inimkudede proteiini. Sääb selgusetuks, kes need inimesed võisid olla. Pole ilmselt välistatud ka nimekirja hilisemad uurijad arhiivi uurimissaalis.

Peale selle avastati ka ligi 60 taimset valku: muu hulgas kartul, mais, riis, porgand ja kikerherned, põlduba, tomat ja sojauba. need olid tõenäoliselt jäljed laatsareti kirjutaja toidust. Samuti tarvitas kirjutaja tubakat. Laatsareti kirjutajad on jäänud anonüümseks. Ilmselt oleks neid võimalik siiski täpsemalt välja selgitada. Muudest taimedest leiti jälgi veel ilmselt ravimtaimena kasutatud aedmaranast ja Madagaskarilt pärit Catharanthus roseus'st, ilmselt juhuslikult loodusest kaasa toodud harilik müüriloogast, paju õietolmu, rohevetikate valke. Catharanthus roseus oli esimene taim, millest eraldati kliinilises kasutuse vähivastast ainet. Müüriloogas oli jällegi esimene taim, mille tervet genoomi kaardistati. Veel on raamatu lehtedel jälgi selle kohta, et laatsaretis kasvatati kitsi ja lambaid.

Ilmselt on leide võimalik hiljem veelgi edasi uurida. Sellel teadlaste rühmal on tekkinud mõned ideed ka seoses Tallinna Linnarhiivi arhivaalidega.