Foto: Hubble'i teleskoop püüdis pildile kõige kaugema tähe

Icaruse vahetu kosmiline naabrus. Vasaku ääre peal näeme Icaruse nähtavaks kerkimist viie aasta jooksul Foto: NASA/ESA/Patrick Kelly (Minnesota Ülikool)

Tänu kosmilistele iseärasustele ilmus taevasse uus täht. Icarus pärineb kaugest minevikust ning meieni täna valgust saatev täht on juba kas supernoovaks plahvatanud või neutrontäheks kokku varisenud.

Kõigest seitsme aasta eest Hubble'i nimeline kosmoseteleskoop sama taevanurka vaadates Icarust ei näinud. Ametliku nimega MACS J1149+2223 Lensed Star 1 valgus jõudis maiste vaatlejateni tänu gravitatsiooniläätse efektile. Gravitatsiooniläätseks saab nimetada taevakehade paiknemise õnnelikku juhust, mil massiivsete objektide, nagu galaktikate, gravitatsioonimõjude tõttu võimeneb kaugete kehade valgust.

Icaruse valgus on nõnda mõjutatud üle 2000 korra ning täna jõuavad astronoomideni kiired 9 miljardi aasta tagusest ajast. Kui selle Icaruse valgus kunagi tema juurest lahkus, siis oli universum kahe kolmandiku võrra noorem kui täna.

Icarus kuulub haruldasse siniste ülihiidude täheklassi, mis on meie päikesest tunduvalt suuremad ja eredamad. Kuid vaatamata märkimisväärsetele parameetritele oleks Icarus siiski täiesti nähtamatu ilma gravitatsiooniläätse efektita. «See asub rohkem kui 100 korda kaugemal kui seni kõige kaugeim vaadeldav täht,» ütles The Guardianile Patrick Kelly Minnesota ülikoolist, kes juhtis avastuse teinud astronoomide töörühma.

Avastust kirjeldasid füüsikud ajakirjas Nature Astronomy. Icaruse tabamine oli õnnelik üllatus, seda sama taevanurka oli Kelly töörühm uurinud juba aastaid, jälgides supernoova SN Refsdal käekäiku. Kui 2011. aastal polnud Icarusest näha täppigi, siis aastaks 2016 oli selge ja konkreetne tunnus tähest olemas. Võib eeldada, et kui Icaruse valgust mõjutavad taevakehad oma asendit muudavad, siis lahkub kaugeim täht taas meie vaatlusväljast ära.