Jakob Kübarsepp: teadus vajab muutusi juba doktorantuuri tasemel

Jakob Kübarsepp Foto: Jaanus Lensment / Postimees / Scanpix

Doktoriõppe ja doktorantide toimetuleku arutelude valguses tasuks korra astuda samm tagasi ja mõtiskleda, kuidas ja milleks doktoreid koolitada, kirjutab akadeemik Jakob Kübarsepp.

Teadusdoktoreid on enam-vähem samal viisil − teadustöö tegemise kaudu kogenud teadlase juhendamisel – koolitatud juba 19. sajandi algusest alates. Selline mudel, mida võib nimetada ka «meistri ja õpipoisi» mudeliks, oli valdav möödunud sajandi lõpukümnendini. Doktoriõpe oli suunatud peamiselt akadeemilise järelkasvu tagamisele – õppima võeti ja läksid need, kelles nähti ja kes ise endas nägid tulevast õppejõudu või teadlast.

Käesolev sajand on olukorda aga oluliselt muutnud − doktorite koolitamine on saanud (teadus)ülikoolide ning ka õppejõudude jaoks eluliselt vajalikuks edukuse mõõdupuuks kõikvõimalikes võrdlus- ja hindamissüsteemides. Seda poliitikat me ilmselt muuta ei suuda, pigem oleks ehk mõistlik panustada doktorite õpetamisesse nii, et õpe looks lisaväärtust ning võimaldaks kõiki kraadi kaitsnuid võimalikult hästi rakendada.

Seejuures võib abi olla kahest peamisest doktoriõppe arengusuunast maailmas. Neist esimene on õpe struktureeritud doktoriõppeprogrammide alusel, mille osaks on kõrgharidusõppele iseloomulik teadmiste ja oskuste omandamine õppeaineid sooritades, teine aga doktorite koolitusele senisest laiema fookuse seadmine.

Ülemaailmsed trendid

Esimene on seotud suuresti «vana» mudeli puudustega, nagu ülespetsialiseerumine kitsal teaduserialal, institutsionaalse vastutuse vähesus või puudumine ja õpingute madal tulemuslikkus. Õpingute fookuse laiendamise vajadus tuleneb aga eelkõige doktorite arvu ja osakaalu märkimisväärsest kasvust. Näiteks OECD hiljutise raporti (OECD Science, Technology and Innovation Outlook 2016) järgi antakse arvuliselt enim doktorikraade aastas Ameerika Ühendriikides (umbes 67 000), Saksamaal (umbes 28 000) ning Inglismaal (enam kui 25 000). Alates aastast 1998 on doktorite osakaal kõigist kõrghariduse omandanutest OECD riikides kahekordistunud, ulatudes 2014. aastaks 1,6 protsendini.

Allikas: stat.ee Foto: graafika: Alari Paluots

Eestiski on arengud samasugused – nimetatud ajavahemikus on doktorikraadiga kõrgkoolilõpetajate osakaal ka meil kahekordistunud, ulatudes 2,1 protsendini. Paraku seisame seetõttu nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasemel silmitsi reaalsusega, et mitmetes teadusvaldkondades kaitstakse doktorikraade oluliselt rohkem, kui neid kõrgkoolidele ja teadusasutustele vaja läheb. Seetõttu kasvab ka selliste teadusdoktorite hulk, kelle akadeemiline tegevus piirdubki doktorantuuris õppimise ja mõnedel ka järeldoktorantuuri läbimisega.

Kui näiteks enamik Eesti loodusteaduste valdkonna doktoritest (umbes ¾) on jätkanud akadeemilises sfääris, siis arsti- ja terviseteaduste, tehnika- ja tehnoloogia- ning sotsiaalteaduste uutest doktoritest enam kui pooled suunduvad pärast kraadi kaitsmist tööle mujale, sealhulgas ka tagasi oma varasemale töökohale (E. Kindsiko, M. Vadi jt «Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid», TÜ, 2017).

Hoolimata ahenevatest akadeemilise karjääri võimalustest on noorte huvi doktoriõpingute vastu siiski suur. Kuhugi ei ole kadunud ka ülikoolide huvi võimekate doktorantide ja järeldoktorite vastu. Ülikoolid kasutavad doktorante haritud ja motiveeritud tööjõuna teadusprojektide elluviimisel ning ülikooli ja akadeemilise personali mainet tõstvate või ka akadeemilise karjääri tegemisel lihtsalt nõutavate teadustulemuste saamiseks ja publitseerimiseks. Seepärast on ka arusaadav, et ettepanekud mõnes teadusvaldkonnas doktoriõppe vastuvõttu vähendada ei leia akadeemilises kogukonnas mõistmist, veel vähem heakskiitu.

Lisaks vastuvõtu vähendamisele on doktorantide arvu ja nende kvalifikatsioonile vääriliste karjäärivõimaluste vahelise tasakaalu saavutamiseks pakutud mitmeid teisigi lahendusi. Näiteks tuleks doktoriõppe kandidaate juba vastuvõtul teavitada lõpetamisjärgsete karjäärivalikute mitmekesisusest. Lahendusena on kasutatud ka eri tüüpi doktorite − orientatsiooniga akadeemilisele karjäärile või väljaspool seda, näiteks ettevõtetes või avalikus sektoris − ettevalmistamist. Sellist mudelit rakendatakse näiteks tehnikateadustes Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal.

Diferentseeritud õppe puuduseks on aga karjäärivalikute kitsenemine. Nii ülikoolide kui õppurite seisukohast on ilmselt kõige aktsepteeritavam lahendus doktoriõpingutele laiema fookuse andmine, et värsked doktorid oleksid tööturul konkurentsivõimelised ja oodatud nii kõrgkoolides ja teadusasutustes kui ka ettevõtetes ja avalikus sektoris. Laiem fookus tähendab doktorantide kitsas valdkonnas teadusliku võimekuse arendamise kõrval nn valdkonnaüleste pädevuste omandamist. Selline arusaam innovatiivsest doktoriõppest on käinud käsikäes ülikoolide kasvava tähelepanuga ühiskonna teenimisele ja paraneva koostööga ettevõtete ning avaliku sektoriga.

Doktoriõppe innovatsiooni kohta on seisukohti avaldanud ülikoolide võrgustikud, näiteks Euroopa Ülikoolide Assotsiatsioon (EUA), Euroopa klassikaliste, samuti tehnikaülikoolide võrgustikud. Soomes, Saksamaal, Hollandis ja mujal pööratakse nii riiklikul tasandil kui ka ülikoolides aina enam tähelepanu valdkonnaüleste pädevuste omandamisele doktoriõpingute jooksul, et sillutada doktoritele edukas karjääritee sõltumata sektorist, kus nad tegutsema hakkavad. Doktorite pädevusest 21. sajandil on saanud nii kuum teema, et selles küsimuses on oma seisukoha avaldanud ka Euroopa Komisjon, määratledes innovatiivse doktoriõppe seitse printsiipi.

Teadlase koht ühiskonnas

Pädevused, mida me hästikoolitatud doktoritelt ühiskonna ja majanduse arengusse panustamiseks ootame, peaksid olema mitmekesised. Lisaks teaduspädevustele, nagu oma eriala tundmine, teaduspõhine mõtteviis, uurimisülesande formuleerimisoskus jms, peaks doktoriõpingute jooksul omandama ka oskuse juhtida projekte ja meeskonda, tutvuma ärijuhtimise ja ärikultuuri peamiste tõdedega, parandama võõrkeeleoskust, omandama arusaama teadlaseks olemise tähendusest ühiskonnas, arendama kommunikatsioonivõimekust, sh oskust tutvustada oma teadustulemusi ka laiemale lugejaskonnale jms. Valdkonnaüleste pädevuste olulisuses veendumiseks tasub näiteks tutvuda maailma tippülikoolide doktoriõppe programmidega. Neis pakutakse erialast ja teaduslikku mõtteviisi arendava õppe kõrval ka märkimisväärses mahus üldpädevuste õpet.

Sellele pööratakse aina enam tähelepanu ka Eesti ülikoolides, kuid paraku ei ole kuhugi kadunud ka arusaam, mille kohaselt peab doktoriõpe olema suunatud valdavalt ingliskeelsetes teadusajakirjades publitseeritavale teadustööle ning kõik muu selle kõrval on väheoluline. Kohati peetakse seda isegi ajaraiskamiseks.

Eelkirjeldatud asjaoludel ja ajaloolistel põhjustel saab seda pidada mõistetavaks, kuid kindlasti mitte ausaks ega jätkusuutlikuks lahenduseks doktorandi ja ühiskonna huvides. Lisaks ei ole ka Eesti karjäärimudelid eeltoodu tõttu olnud kuigi altid integreerima edenemiseeldusena doktorikraadi või üldse nägema selles lisaväärtust. Ometi oleks see väga paljudel juhtudel, eriti avaliku sektori puhul, enam kui mõistlik ja üldpädevuste heal tasemel arendamine ülikooliseinte vahel ka kogu ühiskonnale nii tõhus kui mõjus lahendus. Kuidas just − mõelgem edasi!