Nagu disaineri laualt: mereimetajate kehakaalu reguleerivad väga täpsed loodusseadused

Lonthülged kuuluvad ühtede suurimate hüljeste hulka Foto: Maja Suslin / Scanpix

Reeglina kipuvad mereimetajad olema suuremad kui nende lähimad maised sugulased. Ulatusliku uuringu käigus vaatlesid teadlased mitmeid tuhandeid elavaid ning välja surnud mereimetajate liike ning avastasid, et vees elamine seab loomadele väga konkreetsed tingimused millele edukas loom vastama peab.

Seni bioloogide hulgas levinud veendumus, et kehtib lihtne seos vees elamise ning kogukuse vahel päris ei päde. Tuleb välja, et vees kehtivad hoopis karmimad reeglid mis määravad peale loomade massi ka nende kehakuju.

Kuigi valdaval osal mereimetajatest on sarnane piklik kuju pole nad evolutsiooniliselt väga lähedased. Näiteks hülged on tunduvalt lähemad koerlastele kui vaaladele, kes omakorda jagavad eellasi jõehobudega. Kuid samad reeglid kehtivad neile kõigile.

Vees elav imetaja ei saa olla liiga väike. Suhtarv looma massi ning keha pindala vahel peab jääma teatava piiri sisse, millest alates ei kaota loom külmades vetes rohkem kehasoojust kui ta ise toota suudab. See seab suurusele alampiiri, millest väiksemad loomad lihtsalt pole vetes edukad.

Väga konkreetse ülempiiri seab aga toidu kättesaadavus. Koorikloomi armastavad hülgeliigid ei saa olla suuremad, sest nad ei jõuaks ennast ära toita. See on ka põhjus, miks hammasvaalad nagu kašelotid ei kuulu suurimate vaalaliste hulka. Nad toituvad peamiselt suuremat mõõtu saagist, mida on keerulisem piisavates kogustes kätte saada. Suurimad vaalad, nagu ka kõige suurem kunagi elanud loom sinivaal, on pisielukate veest välja filtreerimise teel toituvad kiusvaalad. Kasvamine väiksematest vaaladest suuremateks sai juhtuda vaid siis kui toimus evolutsiooniline samm ühelt toitumismehhanismilt teisele.

Sellele reeglile leidub erandeid, kuid needki saavad mahtuda uue käsitluse hõlma alla. Saarmaste keha ei vasta kirjeldatud reeglitele, kuigi suure osa oma ajast veedavad nemadki vees. Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia toimetistes ilmunud artikli autorid põhjendavad seda kahetiselt. Esiteks kolisid saarmaste eellased vetevalda evolutsioonilises plaanis kaunis hiljuti. Teiseks veedavad saarmad võrreldes teiste mereimetajatega, näiteks hüljestega, siiski kaunis suure osa ajast maismaal. Konkreetseid ennustusi on võimatu teha aga võib ju arvata, et saarmaste puhul on säärane protsess alles käimas.

Jätkusuutlike kehavorme ja suurusi on mereimetajatel tunduvalt vähem kui maistel suguvendadel, keda leidub muljetavaldavas spektris. See lükkab ümber senise arusaama, et mereimetajad saavad vabalt kasvada kuna nende keharaskus ei ole vees arenedes takistuseks. Näib, et püsisoojadel imetajatel on vees üks või kaks täiuslikku kuju, mille suunas evolutsiooniline väljapraakimine neid suunanud on.