Õnnelike juhuste kokkulangemine tõi veidrale taevasele valgusele lõpuks seletuse

Steve. Foto: NASA/Krista Trinder

Seni esialgset nime Steve kandnud lilla taevase valguse viirg sai tänu hobiteadlaste panusele lõpuks seletuse, teatas NASA.

Ka müstilise valguseviiru avastajateks ei olnud mitte teadlased, vaid virmalistekütid. 2015. ja 2016. aasta jooksul ilmus virmalisehuvilisi ühendavatesse sotsiaalmeedia gruppidesse hulgaliselt pilte taevastest valgustest, mis erinesid aga märgatavalt tavalistest virmalistest.

Kuna valgus selget teaduslikku nimetust ei omanud, ristisid hobiastronoomid ta 2006. aasta filmist «Over the Hedge» pärit tundmatu tegelase järgi lihtsalt Steve’iks.

Uute teadmiste osas võtmetähtsusega vaatlused tehti 2016. aasta 25. juuli öösel, mil üle taeva levinud valgusviirg jäi juhuse tahtel korraga nii hobiteadlaste, ülikoolide vaatlusjaamade kui ka Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidi Swarm vaatevälja.

Tollal tehtud vaatluste põhjal on selgunud, et Steve’i näol on tegemist erakordse pusletükiga, mis võimaldab panna kokku suuremat pilti Maa magnetvälja toimemehhanismidest. Ajakirjas Science Advances avaldatud uuring näitab selgelt, et Steve ei ole kaugeltki tavaline virmaline. Nimelt kui «tavalised» virmalised esinevad pea kõikjal üle Maa enamasti rohelistes, sinistes või koguni punakates toonides ovaalsete valgustena, siis Steve on hoopis piklik, otsast rohekas ja pea kogu ülejäänud pikkuses lilla selgelt nähtavate otstega joon. Samuti on ta ka oluliselt lühiajalisem ning võib taevalaotusest kaduda juba 20 minuti möödudes.

Ometigi on selle nähtuse tekkemehhanism sama, mis ka virmalistel, mis tekivad Päikesetuule laetud osakeste ja Maa magnetvälja kokkupuutel. Erinevus tuleb aga detailidest. Nimelt joondub Steve võrreldes virmalistega muid magnetvälja jõujooni mööda. Vaatluskaamerad näitasid nimelt, et Steve’i alumine piir algab virmalistest palju madalamalt ja seonduvad pigem Maa ekvaatorile lähemalt algavate jõujoontega. Seetõttu võib seda tihtipeale näha ka näiteks Kanada lõunaosas.

Lisaks näitasid satelliidiandmed, et Steve’le iseloomuliku kuma põhjustajaks on kiiresti liikuvate ülikuumade osakeste (SAIDid ehk sub auroral ion drift) joad, mille puhul oli valgusefektide esinemist seni vähetõenäoseks peetud.

Kõigele lisaks sai Steve endale nüüd lõpuks ka ametliku nimetuse Strong Theremal Emission Velocity Enhancement, ehk siis vähemalt lühendina jääb nimi Steve siiski kehtima.

Kuigi kõik Steve’i põhjustavad loodusjõud ei ole veel kaugeltki selged, on selle lähem uurimine andnud teadlastele aina enam aimu sellest, et atmosfääris esineb veel mitmeid füüsikalisi ja keemilisi, millest me seniajani teadlikud ei ole. Küll aga on nüüd tänu hobiteadlaste avastatud nähtusele uurimistega ots lahti tehtud.

Uuring ilmus ajakirjas Science Advances.