Avastus: metsikute hiirte kodustamisel ei olnud mängus inimese käsi

Hiired kodustasid ennast ise elades koos inimestega, ilma, et meie esivanemad neid tahtlikult taltsateks arendanud oleksid Foto: HO/Reuters/Scanpix

Inimesed on märkimisväärse aja jooksul kodustanud trobikonna erinevaid liike nii taimede kui loomade hulgast. Sellega on muutunud paljud loomad kaunis erinevaks oma metsikutest suguvendadest. Markantseim näide on ilmselt koerad, chihuahua ja hundi vahel on vaks vahet, vaatamata geneetilisele sarnasusele.

Samuti on kodustamine põhjustanud kodusigade rõngas sabad, koerte lontis kõrvad, laigulised mustrid mitmete loomade kasukal ja palju muudki. Kuningliku seltsi toimetistes ilmunud pikaajalise uuringu järgi võib kodustamine toimuda ka iseeneslikult, ilma inimese tahtliku sekkumiseta.

Aastatel 2010 kuni 2016 väldanud katse jooksul jälgisid teadlased, et inimese elupaikades tegutsevad hiired kodustavad ennast ise. Uuringut juhtinud Madeleine Geigeri töörühm lõi näivalt vastuolulise nimega metsikute koduhiirte (Mus musculus domesticus) populatsioonile tingimused, mis sarnaneb inimestega koos elavate hiirte keskkonnaga. Põlvkondade vahetudes hakkasid katseloomade hulgas domineerima omadused, mida on täheldatud ka teiste kodustatud loomade puhul.

Nimelt lühenes hiirte koon ning nende kasukale ilmusid valged laigud. Lühenevat koonu peetakse ka koerte ja rebaste puhul kodunemise tunnuseks. Loomade genoom oluliselt sellel ajal ei muutu ega saakski nõnda kiiresti teiseneda. Kuid geenide avaldumine ehk loomade fenotüüp teeb läbi märkimisväärseid muutuseid. Lisaks koonu ja karva muutustele hakkasid hiired üha inimsõbralikumalt ja taltsamalt käituma.

Tegemist on esimese korraga, mil on märgatud iseeneslikku kodustumist. Sarnaseid rangelt kontrollitud eksperimente on läbi viidud ka teiste loomade puhul, kõige kuulsamalt ehk Siberis kodustatud rebased. Ka nende puhul esineb lühenenud koon, muutused karvkattes ning sõbralik iseloom. Kuid kui rebaseeksperimendis lubavad teadlased vaid kõige inimsõbralikematel loomadel omavahel paljuneda, siis hiirte puhul lasti loomadel sugu teha kellega süda lustis.

Hiirte puhul osutusid edukamateks need isendid, kes olid inimsõbralikumad. Samuti muutusid hiired väiksemaks ning ka nende pea mõõdud kahanesid.

Anna Lindholm, uuringu üks autoreist, arvab, et hiirte kodunemine pidi toimuma vähemalt alguses iseeneslikult ning alles hiljem inimese enda otsese tegevuse tõttu. Kui tänaseks on tõestatud, et iseeneslik kodustumine võib toimuda hiirte puhul, siis see annab alust arvata, et ka mõned teised liigid kodustasid ennast alguses ise. Jagades muistse inimesega elupaiku võisid hundid ja ka teised loomad aeglaselt ise inimesele läheneda kuniks meie esivanemad nad lõplikult enda sekka võtsid.