:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2018/02/22/7610971t1hb0f6.jpg)
Tänu tähehuvilise tehtud klõpsule said ka observatooriumid üle maailma pöörata oma pilgu hiiglasliku massiga tähe plahvatusele ning püüda kinni selle esimesed valguskiired.
Kosmiline lotovõit - hobiastronoom tabas kogemata esimesena maailmas pildile supernoova sünni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähetuurijad teaduslikult üliväärtuslike vaatluste jälile juhatanud foto sündis 2016. aastal, kui hobiastronoom Victor Buso oma uut tähekaamerat katsetas. Õnne tahtel sai ta pildile hetked enne ja pärast hetke, mil täht plahvatuse ja gaasi kuumenemise tagajärjel võimenevat valgust kiirgama hakkab. Nüüd on teadlased selle pildi alusel teinud hulga vaatlusi ja avaldanud ka esimese põhjaliku teadusuuringu.
/nginx/o/2018/02/22/7610675t1h7e5a.jpg)
Tabamus on erakordne, kuna seni ei ole keegi suutnud supernoova sünni puhul Maale jõudvaid esimesi valguskiiri tabada. Neid täppe võib taevasse tekkid sisuliselt igal hetkel ega ole ka mingit pidi võimalik ette ennustada, millisesse taevalaotuse piirkonda täpp ilmuda võiks ning esialgne valguspurse on vaid üsnagi lühiajaline. Seetõttu andiski Buso teadlastele enneolematu võimaluse plahvatanud tähte ja selle saatust lähemalt uurida ning kosmilise katastroofi kohta senisest täpsemaid järeldusi teha. Sündmus ise sai teaduslikuks nimetuseks SN 2016gkg.
«Elukutselised astronoomid on sedalaadi sündmust kaua otsinud. Tähtede plahvatamise esimesed hetked pakuvad meile infot, millesugust ei oleks võimalik saada ühegi teise vaatluse teel. Buso kogutud andmed on midagi erilist,» selgitas pildi olulisust Berkeley California Ülikooli astronoom Alex Filippenko. Temagi oli üks neist, kes Buso pildist ajendatuna SN2016gkg oma vaatluste objektiks võttis.
Täheplahvatuse tabamine oli tõepoolest õnnelik juhus, kuna kokku tegi Buso oma uue 16-tollise teleskoobi katsetamise käigus 80 miljoni valgusaasta kaugusel asuvast NGC 613 galaktikast terve seeria lühikese säriajaga fotosid. Õnneks tuli ta siiski sellegi peale, et pildid kohe üle vaadata ja terav silm märkaski spiraalse galaktika ühes nurgas vaikselt kasvavat valgustäppi, mida esimestel piltidel veel ei paistnud.
/nginx/o/2018/02/22/7610971t1hb0f6.jpg)
Argentiina La Plata Astrofüüsika Instituudi astronoomi Melina Bersteni ja tema kolleegide arvutuste kohaselt oli tegemist erakordselt õnneliku tabamusega – tõenäosus saada pildile plahvatavast tähest esimese tunni jooksul välja kiirganud valgus on suurusjärgus 1/ 10 miljonist, võib-olla isegi 1/ 100 miljonist.
«See on peaaegu nagu kosmilise loterii võit,» lisas Filippenko.
Info Buso pildist hakkas astronoomide seas kiiresti levima ning üsna pea pöörasid ka mitmed astronoomid üle maailma, Filippenko nende seas, oma teleskoopide silmad NGC 613 galaktika poole. Mitu kuud kestnud vaatlustega tehti kindlaks, et tegemist pidi olema IIb tüüpi supernoovaga, ehk siis tähega, mis oli kõigepealt kaotanud oma vesinikuümbrise. Sedalaadi plahvatavate tähtede olemasolu tuvastaski Filippenko esmakordselt 1987. aastal.
Vaatlusandmete ja teoreetiliste mudelite põhjal arvutati välja seegi, et täht pidi plahvatamise hetkel olema Päikesest ligi 20 korda suurema massiga. Enne plahvatuse hetke oli ta aga kaotanud suurema osa oma massist – tõenäoselt mõnele tähekaaslaasele – ja oli Päikesest «vaid» viis korda suurem.