Kuidas sündis Leedu vabariik?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joonistuse fragment kaardilt 1866. aastast
Joonistuse fragment kaardilt 1866. aastast Foto: Tallinna linnaarhiiv

Kalmer Mäeorg kirjutab tänase tähtpäeva puhul Linnaarhiivi blogis meie kalli naaberriigi iseseisvumisest.

16. veebruaril tähistatakse Leedu taasiseseisuvmise 100. aastapäeva. Leedu iseseisvuspäev on leedu keeles: Lietuvos valstybės atkūrimo diena – Leedu riigi taastamise päev.

Leedu iseseisvusmeelsed poliitikud moodustasid 1917. aasta septembris Saksa okupatsioonivõimude toetusel oma võimuorgani, Leedu Nõukogu (Lietovus Taryba), mis võttis 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni.

9. juulil 1918. aastal jõuti välja kuulutada veel ka Leedu kuningriik, mille eesotsas oli kuningas Mindaugas II (Würtenbergi krahv hertsog Wilhelm Karl Florestan Gero Crescentius von Urach, 3. märts 1864 Monaco – 24. märts 1928 Rapallo). Lõplikult kuulutati Leedu vabariik välja 2. novembril 1918, kui kuninga valimine tühistati ja Leedu iseseisvuslased võtsid sakslastelt võimu üle.

8. detsembril 1918 moodustati Vilniuses Ajutine Revolutsiooniline Tööliste ja Talupoegade Valitsus, mida juhtis Vincas Kapsukas. 22. detsembril tunnustas Vene SFNV Leedu NSV iseseisvust. 1918. aasta novembrist 1919. aasta jaanuarini hõivas Punaarmee koos kohalike partisanidega suurema osa maast. Veebruariks oli Kesk- ja Ida-Leedu revolutsioonilise valitsuse kontrolli all. 18.–20. veebruaril toimus Vilniuses Leedu nõukogude I kongress, mis kinnitas Leedu ja Valgevene ühinemise Leedu-Valgevene NSV-ks. 27. veebruaril 1919 valiti Leedu ja Valgevene NSV ühine valitsus, mille esimees oli Vincas Kapsukas.

1919. aasta veebruaris-augustis hõivasid Poola väed osa Leedu ja Valgevene NSV-st, sealhulgas 21. aprillil Vilniuse. 1920. aasta aprillis algas Poola-Nõukogude sõda. Juulis hõivas Punaarmee Vilniuse ja selle ümbruskonna. Vene SFNV tunnustas 12. juulil 1920 sõlmitud rahulepinguga Leedu Vabariigi iseseisvust ja loovutas Vilniuse ala Leedule, kuigi selle 139 tuhandest elanikust oli leedulasi vaid 1,6 protsenti (poolakaid 54 protsenti, juute 41 protsenti).

Meil ei ole kuigi palju dokumente arhiivis, mis oleksid seotud Leeduga, ühteist siiski. Nt on olemas 1928. aastast Õpetajate liidu kiri Tallinna lauluõpetajatele palvega tutvuda Leedu ja Läti hümnidega, et oldaks «teataval määral» valmis neid Balti riikide õpetajate II kongressil kaasa laulma
Meil ei ole kuigi palju dokumente arhiivis, mis oleksid seotud Leeduga, ühteist siiski. Nt on olemas 1928. aastast Õpetajate liidu kiri Tallinna lauluõpetajatele palvega tutvuda Leedu ja Läti hümnidega, et oldaks «teataval määral» valmis neid Balti riikide õpetajate II kongressil kaasa laulma Foto: Tallinna linnaarhiiv

Oktoobris 1920 hõivasid Poola väed Vilniuse uuesti ja Leedu Vabariigi ajutiseks pealinnaks sai Kaunas. Kuid 1922. aastal vastu võetud Leedu põhiseadus sätestas, et Leedu pealinn on Vilniuses. Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle. Leedu hinnangul pidi Kaunas olema ajutine pealinn seni, kuni Vilnius on «vabastatud Poola okupatsioonist».

1920. aastatel elas Leedus umbes 100 eestlast, kellest 80 olid Eesti kodanikud. Eesti ja Leedu kaubavahetus oli väga väike (1926. aastal 0,7 protsenti Eesti ekspordi koguväärtusest).

Eesti esindaja Kaunases oli 1922. aastal asjur-konsul August Schmidt (1940. aastast Torma). Vene-Poola tüli tõttu nimetati Eesti erakorralise saadikuna Kaunases – Julius Seljamaa ametisse alles 1925. aastal.

Ärakiri Eesti Leedu saatkonna poolt koostatud Leedu majanduse ülevaatest 2. novembrist 1922, mis on saadetud Tallinna Börsikomiteele
Ärakiri Eesti Leedu saatkonna poolt koostatud Leedu majanduse ülevaatest 2. novembrist 1922, mis on saadetud Tallinna Börsikomiteele Foto: Tallinna linnaarhiiv

Majandusülevaates on põgusalt kirjeldatud Leedu majanduslikku olukorda pärast rahareformi. 1. oktoobril 1922 võeti leedus kasutusele oma rahaühik litt (leedu litas). Üks litt jagunes 100 sendiks (centai). Litt oli üsna tugev ja stabiilne valuuta, mis oli seotud USA dollariga (1922. aastal 10 litti = 1 dollar, 1938. aastal 5,9 litti = 1 dollar). Litid olid Leedus kasutusel kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Litid võeti uuesti kasutusele 25. juunil 1993 aastal ajutise raha talonase asemel.

Tagasi üles