Sajanditevanune sõnnik peidab endas Uus-Meremaa saladusi

Uus-Meremaalt leitud moalinnu looduslik muumia Foto: Werner Forman/akg-images/Scanpix

Paleoloogid uurisid iidsete Uus-Meremaa lindude kivistunud väljaheiteid ja said teada nii mõndagi üllatavat kummalise elustikuga saarte möödaniku ja tuleviku kohta, vahendab Science.

Maatükid, millest sai tänapäevane Uus-Meremaa, lõid muistsest supermandrist Gondwanamaast lahku miljoneid aastaid tagasi. Nende eraldatus muust maailmas oli ideaalne kasvulava täiesti ainulaadsete loomade arenguks. Pikka aega domineerisid Uus-Meremaal suured lennuvõimetud linnud moad, kelle üheksa liiki saartel ringi kondasid ning täitsid väga erinevaid ökoloogilisi nišše.

Kui 13. sajandil polüneesia sugu maoorid saared asustasid, siis löödi seni looduslike vaenlasteta elanud moad ja teised lennuvõimetud linnud pikema jututa siruli ning pisti pintslisse. Jaanalindu meenutavad linnud oli suured, kuni kolm ja pool meetrit pikad, ei osanud ennast kaitsta ega inimest karta ning täitsid tõhusalt kõhtu.

19. sajandil tulevasele Uus-Meremaale saabunud Euroopa kolonistid kuulsid kohalike jutte, et kunagi olid sealkandis elanud suured linnud ning maa peremehed näitasid võõrastele ka koobastest leitud vanade lindude luude kivistisi.

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud töö käigus uurisid paleontoloogid nende samade moade kivistunud väljaheiteid ehk koproliite. Vanast sõnnikust suudeti eraldada nii moade söögilauale viitavaid jälgi ning kui ka nendel sisikonnas parasiteerinud liikide DNAd. Avastusi ning nendel põhinevaid järeldusi tuli töö käigus mitmeid.

Kõigi üheksa moaliigi toit oli väga eriilmeline. See viitab, et moad, kes olid jagunenud kuute taksonoomilisse perekonda, täitsid oma kodumetsades erinevaid ökoloogilisi rolle. Uurides sõnnikut leiduvaid aDNA (ancient DNA ehk iidne DNA) jälgi suutsid töö autorid Kevin Lafferty ja Skylar Hopkins teha ka mitmeid oletusi kadunud moade ja nende keskkonna vaheliste suhete kohta.

Tööd tehes kerkis esile teooria, et moad aitasid Uus-Meremaa metsasid levitada. Läbi väljeheidete liikusid moade abil ringi nii puude ja muude taimede seemned kui ka seente eosed, keda lennuvõimetute lindude dieedis ohtralt leidus. Nimelt leidus moade kivistunud väljaheidetes seeni, mis on hädavajalikud Uus-Meremaal levinud pöökide eluks.

Kui tänapäevaks on näiteks loodusjõudude tõttu kadunud mõni pöögisalu, siis sellel on kaunis raske taastuda. Ilmselt mängisid moad tähtsat rolli pöökide levikus. Külvates puudele vajalike seeni aitasid nad kaasa metsa elutsüklile.

Tänapäeval on see ökoloogiline roll täitmata. Teooria paika pidades on see järjekordne markantne näide, kuidas uskumus, et «primitiivsed» rahvad on kuidagi eriliselt loodusega tasakaalus on vaid legend.

Vaata lühfilmi muistsetest moalindudest: