Kliimasoojenemisega võib kaasneda miljonite tonnide elavhõbeda loodusesse lekkimine, selgub USA teadlaste värskest uuringust.
Uuring: igikeltsast välja sulav elavhõbe on viitsütikuga keskkonnakatastroof
Polaaralade igikeltsa sulamisega potentsiaalselt kaasnevate tõsiste keskkonnaprobleemide kohta on ärevakstegevaid sõnumeid tulnud varemgi. Näiteks on seoses soojade suvedega olnud juttu igijääst välja sulavast ja kliimasoojenemist veelgi kiirendavast metaanist ning ka jäävangist pääsevatest iidsetest nakkushaigustest, millega võitlemiseks me tänapäeval kaugeltki valmis ei pruugi olla.
Hiljuti ajakirjas Geophysical Research Letters avaldatud uuringus näitab grupp USA teadlasi aga veel üht kliima soojenemisega kaasnevat ohtu. Nimel tuleb välja, et Põhjapoolkera igijäässe on aegade jooksul salvestunud peaaegu kaks korda enam elavhõbedatu kui kõigi teiste maailma piirkondade muldadesse. Jää sulamise tagajärjel jõuaks see aga vägagi suure tõenäosusega veekogudesse ja tõenäoselt inimeste toidulaualegi.
Kuna täielikku otsest ülevaadet kogu Põhjapoolkera igikeltsa elavhõbedasisalduse kohta ei ole vööndi mitmekümne miljoni ruutkilomeetrise ulatuse tõttu võimalik saada, kogusid USA Riikliku Lume ja Jää Andmekeskuse (National Snow and Ice Data Center) teadlased kaudse hinnangu saamiseks Alaskalt 13 puursüdamikku. Südamike keemilise koostise põhjal oli võimalik tuletada ka juba teiste Kaug-Põhja piirkondade igikeltsa elavhõbedasisaldus.
Uuringu tulemusel sisaldub igikeltsas kokku koguni 793 000 tonni elavhõbedat, millest suurem osa jõuaks jää sulamise tagajärjel tõenäosel veekogudesse.
«Kui kõik jääs püsiks, ei oleks ka keskkonnaprobleemist juttu, kuid paraku kliima soojeneb,» ütles uuringut juhtinud USA Geoloogiteenistuse hüdroloog Paul Schuster pressiteate vahendusel. «See avastus muudab mängureegleid.»
Igikeltsast vabaneva elavhõbeda puhul peetakse suurimaks ohuks, et veekeskkonnas võib see moodustada metüülelavhõbeda, mis põhjustab aga loomades närvisüsteemi haigusi ja sünnidefekte. Toiduahelat mööda üles liikudes jõuaks see tõenäoselt kõigepealt mikroorganismidesse, sealt aga juba kaladesse ja seda teed pidi ka inimeste toidulauani.
Uuring ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.