Eesti teadlased avastasid rasvatihase riskikäitumise geneetilise tausta

Rasvatihased. Foto: Vasili Vedosenko / Reuters / Scanpix

Julge tihase rind on rasvane, julguse üheks mõjutajaks on aga hormoonitasakaalu eest vastutav geen, kirjutab portaalis linnuvaatleja.ee TÜ zooloogia doktorant Killu Timm.

Lindude söögimaja on täidetud päevalilleseemnetega, toidupallid ripuvad ahvatlevalt. Tihased kõõluvad sireliokstel ja ei suuda otsustada, kas söösta äsja üles riputatud läikivasse plastmassist söögimajja saagi järele. Eile seda ju polnud – väga hästi võib tegu olla ka lõksuga.

See, kuidas üks või teine indiviid ohtlikku olukorda tajub, on väga erinev. Mõju avaldavad nii varasemad kogemused (näiteks kohtumine raudkulliga), keskkond (varjumisvõimaluste olemasolu) kui ka geenid. Mitmeid olulisi käitumistunnuseid mõjutab SERT geen, mis on seotud hormooni serotoniin transpordiga. Kui inimese puhul on selle geeni mõju impulsiivsetele otsustele, ärevuskäitumisele ning motivatsiooni kujunemisele teada, siis mõju teiste liikide käitumisele on SERT geenipiirkonna puhul vähe uuritud.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Killu Timm ja tema kolleegid uurisid rasvatihaste (Parus major) abil, kuidas mõjutab lindude otsustusi nende geneetiline taust ja kas viimane omakorda mõjutab läbi käitumisotsuste ka lindude edukust looduses. Kes jääb ellu ja haarab rasvapalli esimesena? Kes on ettevaatlik ja pääseb kassi käest? Kellel lendab suve hakul rohkem järglasi pesast välja?

SERT geeni mõju uurimisel keskenduti rasvatihaste riskikäitumisele võimaliku ohu korral ning hinnati, kuidas võib see omakorda mõjutada pesitsusedukust. Selleks filmiti lindude toitmissagedust pesitsusajal ja hinnati tekkinud pausi toitmissageduses potentsiaalse ohu korral. Ohtu linnule imiteeriti pesakasti katusel asuva ereroosa plastist karbi ning ka lõksuga pesakasti aval.

Tõepoolest – SERT geen mängib olulist rolli lindude käitumise kujunemisel ning mõjutab keskkonnale ja kogemustele lisaks rasvatihaste käitumist võimaliku ohu korral. Selgus ka, et põhjus, miks on ohuolukorras keeruline käitumist muuta, tuleneb geeni mõju säilimisest erinevate stressiallikate korral. Lisaks leiti, et üks geenipiirkond (ekson 8) võib mõjutada ka kohasusega seotud tunnuseid nagu näiteks munemise algust ja poegade koorumisedukust. Kuna juba varasemast oli teada, et läbi käitumisotsuste võivad geenid kujundada paljunemisedukust – seda just nende tunnuste osas, mis on mõjutatud vanemate käitumisotsustest -, võib SERT geenil olla oluline roll ka kohasuse mõjutamisel.

Mõnikord võib järjekindlalt ühte moodi käitumine pidevalt muutuvas keskkonnas küll eelise (näiteks kõhutäie rasvapallist) anda, kuid kas ja kui kiirelt suudavad indiviidid oma käitumist kohandada, kui rasvapalli asemel varitseb põõsas oht? Käesoleva teadusuuringu tulemusena teame, et oluliselt mõjutab riskikäitumist vähemalt üks geenipiirkond ning et tihased ei kipu oma käitumist ohu korral koheselt muutma. Seega, julge tihase rind on rasvane seni, kuni uudne olukord või keskkond nii järglastele kui ka vanalindudele ohutu on.

Timmi ja kolleegide uuring ilmus teadusajakirjas Journal of Experimental Biology.