Avastus: Austraalia metsatulekahjude taga võivad olla süütaja-linnud

ITAR-TASS: KURGAN REGION, RUSSIA. APRIL 19, 2012. A bird flies over burning dry grass in Kurgan Region, Urals Fedral District. The regional authorities have warned people against making bonfires in forests and setting dry grass on fire in the fields in connection with a high risk of wildfires. (Photo ITAR-TASS / Alexander Alpatkin) Foto: Alpatkin Alexander/ITAR-TASS

Austraalia röövlindude sihiline taimestiku süütamine ja maastikutulekahjude algatamine on juba kohalikele põlisrahvastele juba tuhandeid aastaid teada olnud, kirjutab ScienceAlert.

Austraalias, nii nagu ka Portugalis ja Californias, on viimaste pikaajalisest keskmisest kuumemate aastatega teatavasti kaasnenud ulatuslikud maastikupõlengud. Kuivõrd kliimasoojenemise ning sellega kaasnevate äärmuslike ilmastikuolude üheks peamiseks põhjustajaks peetakse inimtegevust, võib ka ägenevaid maastikupõlenguid pidada kaudselt inimtekkeliseks nähtuseks.

Hiljuti ajakirjas Journal of Ethnobiology ilmunud uuringust selgub aga, et tulekahjude levikule võib kaasa aidata ka täiesti ootamatu looduslik fenomen – tulekahjusid süütavad röövlinnud. Teooria kohaselt kasutavad erinevad linnuliigid nagu must-harksaba, vile-purihaugas ja viupistrik ära tules tekkivaid põlevaid oksi, lennutavad neid põlengust eemale kohtadesse, kus muidu tuld ei tekiks ning ajavad seega sealgi leegid lõõmama. Punane kukk paneb aga liikuma muidu heina sees varjuvad pisiloomad, keda röövlinnud siis isuga sööma asuda saavad.

Hetkel piirdub teooria vaid mõnede üksikute vaatluste ning aborigeenide seas levinud rahvalugudega. Väidetavalt kogunevad linnud selliste sündmuste puhul mitmesaja-pealistesse parvedesse.

«Kuigi põliselanikest metsavahid ja teised, kes maastikupõlengutel silma peal hoiavad, on röövlindude ohtu ikka arvesse võtnud, on ametliku taseme skeptilisus seni efektiivset maastikuplaneerimist ja taastamist pärssinud,» selgitasid teadlased oma artiklis.

«Ega me siin midagi uut ei avasta,» ütles National Geographicule üks uuringumeeskonna liikmetest, Penn State’i Ülikooli geograaf Mark Bonta. «Enamik andmestikust on sündinud aborigeenidega koostöö tulemusena. Nemad on seda teadnud tõenäoselt juba 40 000 aastat.»

Teadlaste huviorbiiti tõusis süütajalindude teema seoses aborigeenist arsti ja aktivisti Phillip Waipuldanya Robertsi 1964. aastal avaldatud autobiograafiaga, milles kirjeldas just sellist põletatud maa kisklustaktikat.

Lisaks põhjalikule vaatluslikule tõestusele puudub artiklis kirjeldatud käitumismudelist ka n-ö käitumise põhjendatuse külg. Sisuliselt ei saa millegi põhjal öelda, et tulekahjude laiali vedamine on lindude sihiline tegevus – teoreetiliselt võiks tegu olla ka lihtsalt juhusega. Vaatlustele tuginedes usuvad teadlased, et tegemist peab siiski olema sihipärase süütamisega.

Maastikupõlengute läitmine teeb lindudest seega esimese loomaliigi peale inimeste, kes tuld kasutada oskab.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Ethnobiology.