Miks on aasta lind metsis kujunenud levinud jahilinnust kaitsealuseks liigiks?

Metsis Foto: Andrus Eesmaa/Järvamaa Teataja/Scanpix

Muutused maakasutuses ja jahikommetes on mitmetes piirkondades hävitanud meie metsade ikoonilise suure kanalise asurkonnad, kirjutab ornitoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Sajand tagasi oli metsis (Tetrao urogallus) Eestis hinnatud jahilind. Kuigi globaalselt metsis ohustatud ei olnud siis ega ka praegu, hakkas Euroopas ja Balti riikides liigi asurkond vähenema 19. sajandi teisest poolest. Hoolimata linnu Eesti Jahimeeste Seltsi vapilinnu staatusest küttida metsist Eestis enam ei tohi, mitmed riigid on metsise kandnud punasesse nimekirja – metsisest on saanud kaitsealune liik.

Tartu ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus ja tema kolleegid avaldasid hiljuti ülevaate metsise arvukuse muutuse tagamaadest, hõlmates näiteks viimase sajandi jooksul Baltimaades toimunud majanduslikke ja sotsiaalseid muutuseid, mis mõjutasid otseselt või kaudselt ka metsised.

Metsiste arvukus on ajas muutunud tsükliliselt. 19. sajandist pärit andmetel oli ilmselt baltisaksa aadlike eestvedamisel toimunud kiskjate hävitamise tulemusena Baltimaade suurimates mängudes koos lausa 50–60 metsisekukke. Leedu edelaosast kadusid metsised 1920. aastatel seoses 19. Sajandil alanud läbi Kazlu Ruda-Zapyškise metsade ja turbaalade Poolast Venemaale kulgeva otsetee ehitamisega, mis avas tee seni ligipääsematutele loodusvarudele.

20. sajandi jooksul vähenes metsisemängude suurus märgatavalt ning sellega koos muutus liigi levik. Hoolimata metsistele küttimislimiitide kehtestamisest 20. sajandi alguses vähenes koos kõikide teiste jahiloomade kontrollimatu jahiga esimese maailmasõja ajal ja järgselt ka metsiste arvukus. 1920.–1930. aastatel arvukus Eestis ja Lätis aga tõusis – näiteks loendati Eestis 1938. aastal 475-l mänguplatsil 2435 kukke ja lubatud 425-st kukest kütiti 291.

Eesti asurkonna taastumisele aitasid kaasa 1926. aastal alanud jahipiirangute kehtestamine ja salaküttimise vastu võitlemine. Sel ajal võis meil olla hinnanguliselt 6500 kukke; metsisekanade küttimine keelati Eestis 1934.

1930. aastatel kütiti Eesti, Läti ja Leedu peale kokku üle 1000 metsise aastas. 1930.–1940. aastatest on Põhja-Eestist teada viimane suurem, 20–30 kukega metsisemäng.

1970. aastatel vähenes metsise arvukus kiiresti ning selle põhjuseks võis olla nõukogude ajal toimunud intensiivne metsamajandamine, mille tulemusena vähenes metsisele sobiliku vanametsa ja toidutaimede hulk ning metsade killustumise tagajärjel suurenes kiskjatele sobilike alade osakaal. 1970. aastate alguses kütiti 200–300 kukke ja 1980. aastatel alla 100 kuke aastas, mil kasvas nii mängude kui ka loendatud isendite arv.

Hetkel on Baltimaades ligikaudu 3450 metsisekukke, kes mängivad kevadel kanadele 961-l mänguplatsil; üle 15 kuke on Baltimaades vaid kolmes metsisemängus. Valdav osa metsistest elab Eestis ja Lätis, Leedus on neid oluliselt vähem. 20. sajandi alguses oli Hiiumaal veel ligi 100 metsisekukke, kuid tänaseks ei ole neid enam Hiiumaal ega ka Saaremaal.

Kuigi metsasus kõikides Baltimaades asuvates metsise elupaikades on vähenenud, ei seleta see siiski mängude arvu vähenemist – tõenäoliselt on seda mõjunud oluliselt samuti raie tulemusena suurenenud kisklussurve, seniste elupaikade kvaliteedi langus ja metsade kuivendamine. Metsiste asurkondadele on jätnud jälje kõik erinevad majanduslik-poliitilised perioodid.

Uuring ilmus ajakirjas Biodiversity and Conservation.