Viis kurikuulsat natsi, kes põgenesid Lõuna-Ameerikasse (6)
28. detsember 2017, 19:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast seda, kui Hitleri Kolmas riik ehk Natsi-Saksamaa sai Liitlastelt Teises Maailmasõjas lüüa, põgenesid tuhanded natsiohvitserid, kõrgel kohal olnud parteiliikmed ja sõjakurjategijad üle Atlandi ookeani, leides varjupaiga Lõuna-Ameerikas, eriti Argentiinas, Tšiilis ja Brasiilias.
On neid, kes usuvad, et ka Hitler ise põgenes Saksamaa langedes Lõuna-Ameerikasse. Ametliku ajalooversiooni kohaselt sooritas ta 30. aprillil 1945. aastal Berliinis aga enesetapu.
Need alljärgnevad mehed jõudsid Lõuna-Ameerikasse pakku aga kindlalt:
Adolf Eichmann (1906-1962)
Eichmann oli Saksamaa sõjaväelane ja riigiametnik, Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti ametnik, ja Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem. Ta vastutas Natsi-Saksamaa rassipoliitika elluviimise ja Holokausti realiseerimise eest Teises Maailmasõjas.
Pärast Teist maailmasõda läks Eichmann varjule Austriasse. Ta hankis endale valedokumendid ja asus 1950. aastal koos naise ja nelja lapsega elama Argentiinasse. Tema uueks nimeks sai Ricardo Lement.
Eichmann elas kümme aastat koos perekonnaga Buenos Airese äärelinnas ja töötas Mercedes-Benzi autotehases. 1960. aastal leidis Iisraeli välisluure Mossaad ta aga üles ja toimetas Iisraeli. Ta mõisteti süüdi ja hukati kaks aastat hiljem. Eichmann on ainus inimene, kelle Iisraeli tsiviilkohus on surma mõistnud.
Josef Mengele (1911-1979)
Mengele oli saksa arst, kes tegi Auschwitzi koonduslaagri vangide peal erinevaid meditsiinilisi eksperimente.
Pärast Teise maailmasõja lõppu peitis ta end kolm aastat Saksamaal. 1949. aastal lendas ta ühe vaimulikkonna liikme abil läbi Itaalia Argentiinasse. Ta avas seal mehaaniliste seadmete poe ja abiellus uuesti 1958. aastal.
Ta elas mitmetest Buenos Airese äärelinnades, pärast Eichmanni kinni püüdmist pages ta ohtu aimates aga Paraguaysse, seejärel Brasiiliasse. Natside püüdjad otsisid teda pikki aastaid. 1979. aastal uppus Mengele Brasiilia rannikul insuldi tagajärjel.
Walter Rauff (1906-1984)
Rauff oli Natsi-Saksamaa kaitsemaleva (SS) kolonel ja üks võtmeisikutest mobiilsete gaasikambrite arendamisel.
Liitlased vahistasid Rauffi Natsi-Saksmaa langemise järel. Ta põgenes USA vangilaagrist aga Itaaliasse ja peitis end sealsetes kloostrites. 1948. aastal sai Rauffist korraks Süüria sõjalise presidendi nõunik, pärast seda lendas ta tagasi Itaaliasse ja põgenes 1949. aastal Ecuadori ja sealt edasi Tšiili.
Tšiilis töötas ta ühes kuningkrabi konservitehases juhatajana ja aastatel 1958-1962 Lääne-Saksamaa luureteenistuse (BND) heaks spioonina. Miks BND temast spiooni tegi, on omamoodi mõistatus.
Rauff vahistati korraks 1962. aastal Tšiilis, sest Saksamaa taotles tema väljaandmist, ta vabastati aga juba mõned kuud hiljem. Ka hiljem leidis ta Tšiilis kaitset.
Rauff suri 1984. aastal Tšiiilis. Ta ei pidanud oma sõjakuritegude eest kunagi vastutust kandma.
Franz Stangl (1908-1971)
Stangl töötas eutanaasia programmi kallal, mille eesmärgiks oli surmata vaimse- ja füüsilise puudega inimesi. Hiljem teenis ta komandandina Poola surmalaagrites.
Teise maailmasõja lõpus vangitati Stangl ameeriklaste poolt. Tal õnnestus vangilaagrist aga Itaaliasse pageda. Sealt edasi liikus ta Süüriasse ja seejärel Brasiiliasse.
Stangl töötas São Paulos Volkswageni ettevõttes oma nime all. 1967. aastal arreteeriti ta aga tuntud natside püüdja ja Holokausti ohvri Simon Wiesenthali pool. Ta anti välja Lääne-Saksamaa võimudele ja talle määrati eluaegne vanglakaristus. Stangl suri 1971. aastal südamepuudulikkuse tagajärjel.
Josef Schwammberger (1912-2004)
Schwammberger oli Natsi-Saksamaa kaitsemaleva (SS) komandant kolmes Poola surmalaagris.
Ta arreteeriti 1945. aastal Austrias. Sarnaselt paljudele teistele sõjakurjategijatele, õnnestus tal Itaaliasse põgeneda ja sealt edasi 1948. aastal Argentiinasse pakku minna. Ta elas seal pikka aega avalikult oma õige nime all.
1973. aastal tuli tal väljaandmise pärast peitu minna, ta arreteeriti Argentiina võimude poolt 1987. aastal ja saadeti 1990. aastal Lääne-Saksamaale. Talle mõisteti eluaegne vanglakaristus. Schwammberger suri vangistatuna 2004. aastal.
Allikas: History