:format(webp)/nginx/o/2017/12/22/7430721t1h8869.jpg)
Öösel peab magama vähemalt kaheksa tundi jutti. See kõlab nii loomulikult justkui oleks täpselt nii toimitud terve inimkonna ajaloo vältel.
Küsimus ajaloost: millal sai kaheksatunnine järjestikune ööuni normiks? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesed ei ole alati öösiti järjestikku kaheksa tundi aga maganud, kirjutab The History. Ajaloolase Roger Ekirchi sõnul magasid inimesed kunagi kahes jaoks: kui väljas läks pimedaks tehti umbes neljatunnine uinak, seejärel tegeleti mõnda aega erinevate toimingutega ning pärast seda magati taaskord kuskil neli tundi.
Samasugusele unestruktuurile viitavad ka Titus Livius, Vergilius, Homeros ja Plutarchos oma kirjutistes, Aafrika hõimude kultuurid jne.
Selline kahes faasis magamine sai üks hetk aga ümber. Tänu tänavalgustitele oli õues ringi liikumine aktsepteeritav ka pärast seda, kui päike juba loojunud oli. Enne seda toimetasid pimedas ringi vaid kurjategijad võid lõbutüdrukud.
Kuna inimesed jõudsid koduseinte vahele alles palju hiljem, lükkus ka magama mineku aeg edasi. Üks hetk oligi mõistlik teha üks korralik uni järjest.
Ühele ööunele üleminemist soodustas muidugi ka tehaselisele tootmisele üleminek 19. sajandi lõpus – päev muutus tänu sellele struktueeritumaks, koju jõuti hiljem ning ööuni oli mõistlikum ära teha jutti.