:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2017/12/20/7423443t1h0f80.jpg)
Läbimurre atmosfääri uurimises näitab, kuidas supernoovadest pärinev kosmiline kiirgus osaleb veeauru pilvedeks kondenseerumises.
Avastus: kosmiline kiirgus põhjustab Maa peal pilvede teket ja suunab kliimat (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt on atmosfäärifüüsikud juba ammu ära näidanud, et pilved ei teki kunagi niisama tühjale kohale, vaid vajavad kondensatsiooniprotsesside algatamiseks nn kondensatsioonituumasid – kehasid, mille ümber pilvetekke protsess toimuma hakata võiks. Seniste teadmiste kohaselt võivad seda rolli täita näiteks tolmuosakesed.
Ajakirjas Nature Communications ilmunud uuringus näitab grupp Taani teadlasi aga esmakordselt nii teoreetiliselt kui ka eksperimentaalselt, kuidas sellise rolli võivad võtta ka atmosfääri kiirguv ioniseeriva mõjuga kosmiline kiirgus.
Nimelt avastasid taani teadlased, et kui muutub kosmilise kiirguse tekitatud atmosfääriosakeste ionisatsioon, muutuvad koos sellega ka pilvede omadused. Näib, et mida tugevam on ionisatsioon, seda rohkem tekib ka kondensatsioonituumasid ja pilvi. Suurema pilvisuse tõttu väheneb ka temperatuur ja nii võib öelda, et kosmilisel kiirgusel on ka üsnagi selge mõju kliimale.
Vaatluste ja eksperimentidega näidatud mehhanism kinnitab juba pikaajalisele empiirilisele tõdemusele, et Päikese aktiivsuse tsüklid mõjutavad ka Maa kliimat. Näiteks sobivad ligikaudu aastal 1000 pKr aset leidnud soojaperiood ja vahemikus 1300-1900 kestnud jahenemisperiood suurepäraselt ka Päikese aktiivsuse muutustega.
«Lõpuks ometi on meil olemas viimane kosmosest pärit osakeste ja Maa kliima seost kirjeldav pusletükk. Tänu sellele mõistame, kuidas Päikese ja supernoovade aktiivsus Maal aset leidvaid klimaatilisi muutusi mõjutab,» ütles uuringu juhtivautor Hendrik Svensmark Taani Tehnikaülikoolist.
Tulemused näitasid, et ka küllaltki madala atmosfääri ioniseerituse taseme juures võib kosmiline kiirgus olla ligi viie protsendi pilvetekke taga. Kui kosmiline kiirgus aga näiteks supernoovade purske mõjul tugevneb, siis võib see mõjutada pilveteket aga koguni viiekümne protsendi ulatuses, mis omab aga juba ka arvestatavat mõju Maa temperatuurile.
Tulemuste lisatähendusena toovad teadlased välja, et nende kirjeldatud mehhanism on tõenäoselt töös nii 20. sajandi jooksul toimunud kliimamuutustes, viimase 10 000 aasta jooksul toimunud 2°C suurustes temperatuurikõikumistes ja ka palju suuremates – ligi 10°C’stes kõikumistes, mis tekivad, kui Päikesesüsteem liigub läbi galaktika erinevate piirkondade.
Uuring ilmus teadusajakirjas Nature Communications.