Teadusrevolutsioon, mis paljastas Eesti vanima inimasula

Arheoloogiamälestis Pulli asulakohas. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees / Scanpix

Sel aastal möödub 70 aastat radiosüsinikmeetodi avastamisest. Kvantfüüsika ja tuumapommide arendamisest kasvas välja ootamatult kasulik meetodi ajaloo uurimiseks, kirjutab värskes Horisondis paleoklimatoloog Rein Vaikmäe.

Uue teadusvaldkonna – isotoopgeoloogia alguseks võib lugeda radiosüsinikmeetodi väljatöötamist 1947. aastal. Selle aluseks olid 20. sajandil kardinaalselt meie maailmapilti muutnud uued füüsikateooriad kvantmehaanika ja relatiivsusteooria. Kuigi need uuendused tõid meile muu hulgas ka laastavaimad relvad inimkonna ajaloos, hakkas arenema ka konstruktiivne teadus.

Aastatel 1950-1953 avaldasid Harold Urey, Samuel Epstein ning Harmond Craig seeria artikleid, mis panid aluse süsiniku, vesiniku ja hapniku stabiilsete isotoopide geokeemiale ning nende isotoopide laialdasele kasutamisele maateaduste vallas. Lühikese ajaga kujunes välja uus teadusvaldkond – tänapäeva geoloogia täppisteaduslik haru ehk isotoopgeokeemia.

Üsna pea – vähem kui 10 aastat pärast avastamist – jõudis uus meetod juba ka Eestisse. Hoolimata keerulise aja piirangutest algas uue meetodi juurutamine Eestis juba 1957. aastal mil ENSV teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudi zooloogiasektori juhataja Kalju Paaver otsis võimalust, kuidas oma Baltikumi imetajate fauna arengulugu käsitlevas doktoritöös luuleide ja leiupaiku usaldusväärselt dateerida. Sobiva meetodi otsimisel jäädi pidama maailma teaduskirjanduses üha laiemat kajastamist leidnud radiosüsinikmeetodil ja nii asutigi ZBI-s rajama Eesti esimest radiosüsinikulaboratooriumi.

Tartu ja Tallinna radiosüsinikulaboratooriumide püsikliendid on läbi aegade olnud loomulikult eesti arheoloogid. Mõlemad laborid on andnud oma panuse Eesti ühe unikaalsema loodusobjekti, Kaali meteoriidikraatri uurimisse. Arutelud selle tekkeaja ümber ei ole tänaseni lõppenud.

Kuna luuleidude dateerimine algselt paleozooloogiaga seotud küsimuste lahendamiseks rajatud Tartu laboris tingis vajaduse ka muistsete asulakohtade vanuse määramiseks, viis see peatselt edasi Baltikumi inimasustuse tekke ja arengu kronoloogia uurimiseni.

Selle valdkonna üks tähelepanuväärsemaid tulemusi oli tänaseni Pärnu jõe paremal kaldal Sindi linna lähedal asuva Pulli asulakoha vanuse määramine.

Arheoloogilisi üksikleide olid Pärnu jõe alamjooksul 1920-1930. Aastatel avastanud juba saksa soost harrastusarheoloogid. Proovikaevamistega välja tulnud leide kirjeldas oma 1948. aastal Rootsis ilmunud monograafias eesti professionaalsete arheoloogide esimesse põlvkonda kuulunud Richard Indreko. Kindlad asukohta ei õnnestunud tal tuvastada. 1967. aastal tõi Eesti geoloogiavalitsuse töörühma juht Kalju Kajak Tartu laboratooriumisse dateerimiseks kolm Pärnu jõe kaldalt Sindi asula lähedalt võetud proovi, mille analüüsiks ettevalmistamise käigus märka Jaan-Mati Punning nendes sisalduvaid looma- ja kalaluukesi. Loomulikult tekkis mõte, et need võisid sinna sattuda inimtegevusega.

Proove näidati professor Kalju Paaverile, kelle arvamus seda oletust kinnitas. Nii saigi püstitada hüpoteesi, et jälile on saadud uuele, teadaolevaist tublisti vanemale muinasaegsele asulakohale. Peatselt kinnitasid seda nii esimesed radiosüsinikdateeringud kui samal ja järgmisel aastal kiviajauurija Lembit Jaanitsa proovikaevamistel kogutud leidude dateeringud. Need kõik langesid vahemikku 9300-9750 radiosüsinikuaastat. Nii avastatigi mitme eri valdkonna asjatundjate ühistööna uus ja ühtlasi Eesti vanim inimasula, mis on unikaalne kogu Põhja-Euroopas.

Esitatud tekstilõik on vaid osa emeriitprofessor Vaikmäe Horisondis ilmunud artiklist radiosüsinikmeetodi kohta. Seda ja teisi huvitavaid käsitlusi teadusest ja ajaloost loe lähemalt aasta viimasest Horisondist.