15 000 teadlase süngele pöördumisele allkirja andnud Eesti teadlane: alarmeerivad on teated elurikkuse vähenemisest

Professor Meelis Pärtel Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool/CC BY-SA 3.0/Wikipedia

Tartu Ülikooli botaanikaprofessor Meelis Pärtel selgitab, miks andis allkirja 15 000 teadlase pöördumisele ja mida peab meie piirkonna suurimateks keskkonnaprobleemideks.

Möödunud nädalal kirjutas Postimees ülemaailmsest pöördumisest, milles 15 364 teadlast hoiatasid, et kui inimkond oma praegust kurssi ei muuda, ootab meid ees looduskeskkonna hävingust põhjustatud katastroof. Muu hulgas andis pöördumisele allkirja ka 20 eesti teadlast. Sellega seoses uurisimegi ühelt allakirjutanult, Tartu Ülikooli botaanikaprofessorilt ja makroökoloogia töörühma juhilt Meelis Pärtelilt, miks ta alla kirjutas ja kuidas teadlaste ühispöördumist mõista.

- Miks andsite pöördumisele oma allkirja?

Iga teadlase kohus on oma teadmistega ühiskonda teenida. Selle alla käib ka hoiatamine ohtlike arengute eest. See pöördumine on äärmiselt olulise sõnumiga ja tugineb teaduslikele faktidele. Kui sain oma kolleegilt Itaaliast selliste allkirjade kogumisest teada, ei kahelnud ma, et tegemist on tähtsa ettevõtmisega ja iga allkiri lisab sellele kaalu.

- Kas artiklist võib teha järelduse, et praegused rahvusvahelised ponnistused olukorra parandamiseks on suuresti läinud vett vedama?

Suures plaanis kahjuks küll. Üheksast pöördumises esile toodud keskkonnaprobleemist on enamik viimase veerandsaja aasta jooksul üha süvenenud. Samas on ette näidata ka edulugu: rahvusvaheliste kokkulepete tulemusena on piiratud troposfääri osoonikihi hävitavate ühendite kasutamist ja selle sajandi keskpaigaks võiksid ohtliku osooniaugud olla kadunud. See näitab, et inimkond suudab vajadusel end kokku võtta ja oma elukeskkonna heaks suuri asju ära teha.

- Keskkonnateemadest rääkides on viimasel ajal kujunenud kuumaks sõnaks kliimasoojenemine, mis varjutab paljud teised probleemid. Mida peate kõige tähtsamateks varju jäänud teemadeks?

Globaalsed uuringud näitavad selgelt, et planeedi kliima soojeneb ja see toob kaasa rohkem torme, maailmamere pinna tõusu ja sademete muutuse. Paljudes piirkondades ei saa enam põldu harida, mitmed linnad muutuvad inimese jaoks ohtlikult palavaks.

Siiski on kliimamuutus vaid üks probleemidest ja selle kõrval tõstaksin ma esile ökosüsteemide ja elurikkuse kadumise. Inimene on mõjutanud enamikku maailma ökosüsteeme. Looduslikud metsad, rohumaad ja muud ökosüsteemid on paljudes piirkondades asendatud põllumajandusliku maa või linnadega. Paljud looduslikud kooslused on jäänud nii väikseks või nii isoleerituks, et ei suuda hästi toimida.

Looduslikud ökosüsteemid aga pakuvad inimkonnale hulga hüvesid, kuigi me ei pruugi seda kohe märgatagi – näiteks on suur osa meie toidulauast kaetud tänu õistaimi tolmendavatele putukatele. Samas väheneb elurikkus nii globaalselt liikide väljasuremise tõttu kui ka lokaalselt ökosüsteemide vaesumise läbi. Elurikkus on aga ülioluline ökosüsteemide talitluse jätkusuutlikuseks.

- Mida peate inimkonna senise tegevusetuse põhjuseks? Mida oleks vaja, et kurssi muuta?

Kahjuks ei vaadata piisavalt pikalt ette. Räägime probleemidest, mis ei teki kohe homme ega ka järgmisel aastal, vaid lähimate aastakümnete jooksul. Et seda lühinägelikkust muuta, on vaja rohkem selgitusi ja sellepärast on oluline ka see teadlaste pöördumine. Maailma liidrid hakkavad tegutsema siis, kui neile avaldatakse üldsuse poolt piisavalt survet. Kui inimeste keskkonnast hoolimine kasvab, tuleb järele ka poliitika. Seega, kursi muutmiseks tuleb veel ja veel rääkida, kirjutada, seletada. Mida varem me keskkonnasõbralikke muudatusi teeme, seda lihtsamalt pääseme.

- Millised selles artiklis/pöördumises esile toodud probleemidest on Eestis kõige tõsisemad?

Olen mures Eesti ökosüsteemide, eriti elurikaste ja looduslähedaste metsade ning pärandkoosluste pärast. Alarmeerivad on teated elurikkuse vähenemisest. Tuleb leida mõistlik tasakaal majandustegevuse ja loodushoiu vahel metsanduses ja põllumajanduses. Eestit puudutab otseselt ka süsihappegaasi emissioon meie põlevkivitööstusest. Sellele annavad  lisa kunagi kuivendatud turbamaad, mis nüüd vaikselt kõdunevad. Meie koduses Läänemeres on märgatavalt suurenenud hapnikupuuduses «surnud piirkonnad», mis ulatuvad nüüd juba meie ranniku lähedale.

20 pöördumise allkirjastanud eesti teadlast

1. John Davison – taimeökoloogia teadur, Tartu Ülikool
2. Jaanus Elts – linnuökoloog, Tartu Ülikool / Eesti Ornitoloogiaühing
3. Vijai Kumar Gupta – mikrobioloogia teadur, Tallinna Tehnikaülikool
4. Aveliina Helm – ökoloogia vanemteadur, Tartu Ülikool
5. Monika Karmin – inimpopulatsiooni geneetika teadur, TÜ Eesti biokeskus
6. Hannes Kärsna
7. Kelli Kärsna – tudeng, Tartu Ülikool
8. Lauri Laanisto – taimeökoloogia ja mitmekesisuse vanemteadur, Eesti Maaülikool
9. Asko Lõhmus – loodusressursside õppetooli juhataja, looduskaitse juhtivteadur, Tartu Ülikool
10. Oliver Meikar – molekulaarbioloogia teadur, Tartu Ülikool
11. Lena Neuenkamp – taimeökoloogia doktorant, Tartu Ülikool
12. Tatjana Oja – erakorraline teadur botaanikas, Tartu Ülikool
13. Meelis Pärtel – botaanika professor, Tartu Ülikool
14. Riinu Rannap – looduskaitsebioloogia teadur, Tartu Ülikool
15. Triin Reitalu – botaanika vanemteadur, Tartu Ülikool
16. Liina Remm – looduskaitsebioloogia teadur, Tartu Ülikool
17. Kadri Runnel – looduskaitsebioloogia nooremteadur, Tartu Ülikool
18. Virve Sõber – zooloogia teadur, Tartu Ülikool
19. Krista Takkis – botaanika ja ökoloogia teadur, Eesti Maaülikool
20. Riin Tamme – makroökoloogia teadur, Tartu Ülikool