/nginx/o/2020/09/09/13333723t1h5b88.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/14/7310737t1hdca7.jpg)
Nendel karmiinleevikestel, kes suudavad edukamalt oma toidust rasvasid seedida, kipub olema ka kirkamate värvidega sulestik, vahendab linnuvaatleja.ee USA ja eesti teadlaste ühistöö tulemusi.
Uuring: lindude kirka sulestiku saladus peitub hoopis nende soolestikus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnu sulestiku värvus on oluline sugulise valiku tunnus – kirgas sulestik on märk isendi kvaliteedist. Värvi määravad sulgedesse talletunud pigmendid – melaniin ja porfüriin värvivad sulestiku tumedaks, karotenoidid annavad aga sulestikule kirkaid kollaseid, punaseid, oranže toone. Karotenoididel on oluline osa erinevates füsioloogilistes protsessides ja mitte iga lind, vaid ainult terved isendid saavad endale lubada luksust kasutada neid sulestiku kirkamaks muutmisel. Seetõttu ei ole ime, et sageli on partneri silmis eelistatud just kirkavärvilisemad isendid.
Linnu sulestiku värvus sõltub karotenoididerikaste toidupalade kättesaadavusest ja võimest neid toidust omastada. Samas ei suuda linnud karotenoide iseseisvalt sünteesida, vaid saavad neid taimsest toidust, eelkõige seemnetest või taimi söövatest selgrootutest. Kuna karotenoidid on rasvlahustuvad, peab nende omastamiseks olema töökorras linnu seedesüsteem ja eelkõige soolestik, kus toimub suur osa rasvade ja teiste toitainete omastamisest. Mida rohkem suudab organism toidus sisalduvaid rasvu ära kasutada, seda rohkem peaks omastama ka karotenoide.
Senised teadmised rasvade ja karotenoidide vahelisest seosest tuginesid enamasti laboriuuringute tulemustele, kuid kas seos peab paika ka looduses elavate lindude puhul, oli teadmata. Arizona osariigi ülikooli teadlased koostöös Tartu ülikooli teaduri Tuul Sepaga kasutasid meetodit, mis võimaldab määrata rasvasid lindude väljaheidetest – mida vähem rasva, seda tõhusamalt toimib soolestik ja seda edukamalt peaks lind omastama karotenoide. Meetodit, mida varem oli kasutatud vaid inimeste ja hiirte puhul, kontrolliti Tartu ülikooli loomaökoloogia õppetooli teadlaste poolt ning rakendati Phoenixist püütud aed-karmiinleevikestel (Haemorhous mexicanus). Aed-karmiinleevikeste isaslindude sulestik varieerub kollakast erkpunase värvuseni, lisaks on nad väga arvukad toidumajade külalised ja lihtsasti püütavad.
Uuringu tulemused näitasid, et isendid, kelle väljaheidetes oli rohkem rasva ning kes olid seetõttu vähem rasva omastanud, olid kahvatuma värvusega. See kinnitab seedimise ja sulestiku värvuse vahelist seost, kuid nagu autorid rõhutavad, ei luba teha järeldust seose põhjuslikkuse kohta. Siiski on tegu esimese seedesüsteemi aktiivsust ja sulestiku värvust seostava uuringuga, mis avab ukse järgnevateks nimetatud seost täpsustavateks töödeks.
Teadusartikkel ilmus ajakirjas The Science of Nature.