:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2015/01/03/3653191t1h8732.jpg)
/nginx/o/2017/11/07/7290585t1h4249.jpg)
Kuigi möödunud hooaeg oli erakordselt tormiderohke, ei ole midagi uut päikese all ning võimsaimale hooajale (2005) jäi 2017 siiski alla.
Suur graafiline kokkuvõte: kas katastroofiliste tormidega 2017 murdis orkaaniderohkuse rekordi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Orkaanid Harvey, Maria, Jose, Irma ja Ophelia on vaid mõned sel aastal Atlandi ookeani äärseid riike räsinud suurtest ja märkimisväärsetest tormidest.
Kokku on 2017. aasta jooksul Atlandil möllanud 17 troopilist tormi ja 10 orkaani, millest kuus liigituvad tugevateks ehk vähemalt kolmanda kategooria tormideks. Wikipedia andmetel on nendes tormides hukkunud 425 inimest ning kogukahju hinnatakse suuremaks kui 188 miljardit USA dollarit. Orkaanidest viimane, Ophelia võttis aga sootuks ootamatu suuna, kui maandus hoopiski Iirimaa rannikul ja tõi kogu Põhja-Euroopasse ebatavalise tumepunase päispäeva-taeva.
/nginx/o/2017/11/07/7290601t1ha4a3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/07/7290475t1h304c.jpg)
Kas vastab aga tõele, et lõppev tormihooaeg oli tõesti võimsam kui varasemad?
Vastab meteoroloog Jüri Kamenik.
Kui jutt on troopikatsüklonitest Atlandil, siis pigem jah. Käesoleva hooaja septembris oleme olnud tunnistajaks mitmele intensiivsele troopikatsüklonile, millest enim kõneainet on pakkunud 4. kategooria orkaan Harvey, mis tõi Texase osariiki rekordilise sademehulga, 5. kategooria orkaan Irma, mis mõjutas paljusid piirkondi Väikestest Antillidest kuni USAni, ja 5. kategooria orkaan Maria, mis oli hooaja tugevaim.
Hiljem aga pakkus palju kõneainet orkaan Ophelia, mis sai idapoolseima suurorkaani (vähemalt 3. kategooria) rekordiomanikuks. See tõi kaasa ka rohkelt ebatavalisi ilmanähtusi nagu suure oktoobrikuumuse Suurbritannias, tugeva äikse Eestis ja juba mainitud veiderpunase päikese päevasel ajal.
6.–8. septembril tegutsesid Atlandil korraga kolm orkaani, nende hulgas 2. kategooria orkaan Katia Mehhiko lahel ja 4. kategooria orkaan Jose Väikestest Antillidest läänes. Kõik see tegi möödunud orkaanihooajast ühe kõigi aegade katastroofirohkeima.
Siiski ei ole midagi uut päikese all ning möödunud orkaanihooaeg ei pääse mõõtmisajaloo võimsaimale, 2005. aastale lähedalegi. Toona tekkis Atlandil koguni 31 troopikatsüklonit, millest kasvasid 28 troopilise tormi, 15 orkaani ja 7 tugeva orkaani võimsuseni.
Teine märkimisväärseim orkaanihooaeg oli 2010. aastal, kui Atlandi ookeanil või selle ääremeredel tekkis kokku 19 troopikatsüklonit, millest 12 olid orkaanid, neist 5 olid vähemalt 3. kategooria tugevusega.
2010. aasta hooajale oli tüüpiline, et korraga tegutses ookeanil kaks orkaani, ühel hetkel koguni kolm. Seevastu Vaikse ookeani idaosas lõppes tollal orkaanide moodustumine juba septembriga, sest algas La Niña, alles oktoobri jooksul ilmus siiski pärast pikka vaheaega sinnagi troopikatsükloneid, mida selles piirkonnas nimetatakse tugevateks taifuunideks.
/nginx/o/2017/11/07/7290579t1hbaa1.jpg)
La Niña on looduslikult esinev nähtus, kui Vaikse ookeani idaosa vee pinnatemperatuur muutub keskmisest külmemaks. Lõuna-Ameerika ranniku ilm on sel puhul tavalisest kuivem. La Niña ajal suureneb muu hulgas orkaanide sagedus ja tugevus Atlandi ookeanil.
Loomulikult esineb anomaaliad läbi aegade. Nii jäävad paljud orkaanirekordid aastakümnete tagusesse aega või on vanemadki. See tähendab aga, et need on veel ajast, kui neile ei pandud süstemaatiliselt nimesid – sellega alustati 1950ndatel.
Vahest üks märkimisväärsemaid rekordeid on 1780. aasta orkaan, mis nõudis Kariibi merel üle 20 000 inimelu, olles Atlandil teadaolevalt ohvriterohkeim.
Kuid kas orkaane on viimasel ajal rohkem ja nad on tugevamad?
Keeruline öelda, sest info kõikide troopikatsüklonite kohta on olemas alles 1970ndatest, mil kaugseire tehnoloogia piisavalt kaugele arenes. Seetõttu pole aga usaldusväärne aegrida kuigi pikk.
Siiski, võimalikke trende on uuritud ja leitud, et peamiselt puudutavad võimalikud muutused just orkaanide tugevust ja intensiivsust. Seda seetõttu, et kliimamuutusega kaasneb ookeanide pinnavee temperatuuri tõus, mis toob kaasa just orkaanide tugevuse ja intensiivsuse suurenemist.
Seevastu orkaanide hulga ja sageduse kohta on saadud vastuolulisi tulemusi. Muu hulgas on aga näidatud, et võib oodata küll võimsamaid torme, kuid nende sagedus peaks vähenema. Selles valguses väärib äramärkimist ka möödunud hooajal püstitatud rekord: Ophelia oli 2017. aastal Atlandi orkaanihooaja 16. troopikatsüklon ja 10. järjestikune orkaan. Viimane asjaolu on rekord, sest viimati võis 10 järjestikust troopikatsüklonit orkaaniks tugevneda 19. sajandil. Sellest ajast on aga andmeid napilt. Kindel on see, et säärast olukorda pole esinenud kogu satelliidiajastu jooksul ehk alates 1970ndatest.
Kindel on see, et säärast olukorda pole esinenud kogu satelliidiajastu jooksul ehk alates 1970ndatest.
Kuigi troopikatsüklonid Eestit otseselt mõjutada ei saa – need lihtsalt ei ulatu siiani ega saa ka siin tekkida – ja nii see tõenäoliselt ka jääb, on neil kaudne mõju ometigi olemas. Seda uurinud ilmahuviline Tarmo Tanilsoo näitas oma uurimistöös, et orkaanid võivad jõuda Eestisse jäänustena. Näiteks muutuvad need parasvöötmetsükloniks või ühinevad mõne sellisega, andes viimase tugevnemiseks soojust ja niiskust. Sellise sündmuste käigu tagajärjel võib lisa saanud tsüklon lõpuks Läänemerele jõuda ja tuua kaasa tuult ja sadu.
Nii tõid näiteks orkaan Helene jäänused 2006. aastal võimsaima äikesepäeva Eestisse erakordselt hilja – alles 1. oktoobril. Samasse kategooriasse langeb ka selle aasta 17. oktoober, mil orkaan Ophelia poolt Eesti kohale kantud pilv koos äikesega (mõnel pool, näiteks Alatskivil, oli äikese raju tugev) ning selles sisaldunud Sahara tolmu ja Portugali metsapõlengute tuhaosakesed maalisid taeva keskpäeva ajal tumepunaseks, ida pool sadas ka tuhasegust musta vihma.
Kokkuvõttes ei ole midagi uut siin päikese all, sest läbi aegade on olnud ka möödunust märksa tugevamaid ja erilisemaid orkaane ning orkaanihooaegu. Põhjust muretsemiseks samas on, sest veetemperatuur on kasvutrendis. Ka orkaan Irma puhul võimaldas selle 5. kategooriana püsimist peaaegu rekordilise aja just üle 30°C veetemperatuur.
Samas on keeruline lahutada looduslikust varieeruvusest inimtegevuse mõju ning seetõttu pole ka võimalik kuigi suure usaldusväärsusega öelda, mis hakkab orkaanidega edasi toimuma. Kindel on vaid see, et tulemata muutused ei jää. Eestis pole orkaane vaja karta, kuid nende jäänused avaldavad ometigi aeg-ajalt mõju ka meie piirkonnas, kasvõi nii efektselt, nagu Opheliaga juhtus. Pigem võime lähiaastatel näha näiteks paduvihmade sagenemist ja nende intensiivsuse kasvu, kuumasaare-efekti linnades ja muud sellist, mis ei ole troopikatsüklonitega seotud.
Jüri Kameniku konsulteeris artikli valmistamisel Ott Tuulberg.