Uuring: neandertallased ei olnud inimestest rumalamad, me lihtsalt elasime kauem

Rekonstruktsioon neandertallastest. Foto: Nikola Solic / Reuters / Scanpix

Rohketest inimestega koos elanud neandertallaste väljasuremise teooriatest hoolimata võib nende kadumise tegelik põhjus olla suuresti juhus, kirjutab The Washington Post.

Kuigi sõna neandertallane võib mõnegi jaoks olla halvustava varjundiga, ei ole nüüdisinimesega koos eksisteerinud liigi halvustamiseks juba ammu mingit põhjust. Arheoloogilised leiud on nimelt näidanud, et Neanderi oru järgi nime saanud inimlased oskasid toota meie esivanematega võrreldaval tasemel tööriistu, ehteid, kujundada keerukalt ümber koopaid, milles elasid. Lisaks hoolitsesid nad oma põdurate eest ning võisid isegi osata primitiivset hambaravi.

Inimeste areenile ilmumisega näib neandertallaste aeg aga lõppevat. Nende kadumine on teadlaste jaoks aastakümneid olnud üheks suuremaks küsimuseks.

Pikka aega on teadlased eeldanud, et sellise asjade käigu põhjuseks pidi olema, et neandertallastel oli mingi viga, mistõttu need loodusliku valiku tagajärjel hävisid. Ehk oli Homo neanderthalensis näiteks haigustest või muutuvast kliimast haavatavam? Samamoodi on välja käidud ka teooria, et nüüdisinimesele andis eelise kõrgem intellekt. Nendele küsimustele vastuste otsimiseks on avaldatud lõpmatu kogus teadustöid, kuid lõplikku vastust ei näi seni leiduvat.

«Näib nagu otsiksid kõik üheseid selgitusi selle kohta, et miks üks liik teise välja suretas,» kommenteeris olukorda Stanfordi Ülikooli evolutsioonibioloog Oren Kolodny. Selline teooriate paljusus panigi ta mõtlema, et ehk üht selget vastust ei olegi.

Värskes ajakirjas Nature Communications katsetasidki Kolodny ja tema kolleeg Marc Feldman palju lihtsamat hüpoteesi – kas neandertallaste kadumise taga võis ehk olla hoopis populatsiooni dünaamika ja lihtsalt halb ajastus?

Kuna neandertallaste inimestega asendamine Euroopas leidis aset märkimisväärse kiirusega, pidi uutel tulijatel olema teadlaste hinnangul mingi evolutsiooniline eelis. Et seda aga lähemalt uurida, tuli kõigepealt välja selgitada nn nullhüpotees - stsenaarium, mis oleks neandertallastega juhtunud, kui inimesi ei oleks nende elukeskkonda ilmunudki.

«See on kõige lihtsam mudel, mida saab ehitada, ilma et peaksime lisama sellesse raskesti tõestatavaid väiteid nagu kliimamuutused või konkurents. Küsisime, et mis oleks nendega igal juhul juhtunud,» ütles Kolodny The Washington Postile.

Mudeli sisendina kasutasid teadlased olemasolevaid teadmisi muistsete inimlaste populatsioonisuurustest, ökoloogilisest käitumisest ja rändeharjumustest. Mudel mängis läbi stsenaariumi, kus Euroopat asustavad neandertallaste hõimud, kes liiguvad mööda juhuslikke rändeteid ja samuti juhuslikustatult surevad. Aegamööda hakkab Aafrikast lisanduma ka väikesi nüüdisinimeste gruppe ning kaks liiki asuvad lõpuks ühes keskkonnas elama.

Loodud mudelis ei olnud kummalgi liigil teise ees evolutsioonilist eelist, mistõttu oli ka nende ellujäämise või teise väljavahetamise tõenäosus võrdne. Küll aga oli teada, et lõpuks peab üks liik teise välja vahetama – ökoloogia põhimõtete kohaselt ei saa kaks liiki üht nišši korraga täita.

Vastuste saamiseks jooksutati mudelit läbi sadu tuhandeid kordi, muutes iga kord veidikene kasutatavaid tõenäosusi andmete ebatäpsuse kompenseerimiseks. Üllataval kombel tuli välja, et suuremal enamusel juhtudest lõppes kahe populatsiooni vaheline läbikäimine neandertallaste väljasuremisega. See ei tähenda, et inimestel ei oleks olnud oma lähima sugulase ees evolutsioonilisi eeliseid, kuid nagu ütleb professor Kolodny, oleks kahe liigi konkurentsi tulemus isegi eelistest hoolimata sama tulemusega lõppenud.

Uuring näitab, et sõjakatest ja kõlavatest terminitest nagu «evolutsiooni võidujooks» ja «kohasemate ellujäämine» hoolimata ei ole looduses toimuv sugugi võitlus, vaid pigem igapäevane ellujäämine, kus mängib väga suurt rolli juhus. Antud juhul olid nüüdisinimesele sattunud lihtsalt paremad «kaardid».

Uuring ilmus ajakirjas Nature Communications.