:format(webp)/nginx/o/2017/10/26/7252801t1h5e62.jpg)
Teadlased on leidnud tõendeid selle kohta, kuidas orava karusnahk võis keskajal aidata kaasa leepra ehk pidalitõve levikule.
Armastus karusnaha vastu põhjustas ilmselt üliohtliku nakkushaiguse leviku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeste- ja loomade leepra vaheline seos pakuti välja juba eelmisel aastal, kui leiti, et Briti saarte punaoravad on nakatunud leeprasse. Uued tõendid pärinevad aga rohkem kui tuhat aastat tagasi Suffolkis Ida-Inglismaal surnud naise kolju analüüsist, kirjutab The Guardian.
Kolju omanik kannatas sama haigustüve käes nagu teised leepra ohvrid keskajal Skandinaavias või kunagises Idaanglite kuningriigi (tänapäeva Ida-Inglismaa piirkond) rannikul. Üllataval kombel on haigustüvi väga sarnane sellega, millesse on nakatunud ka tänapäeva Briti saarte punaoravad.
Erinevad uuringud on näidanud, et pidalitõbi jõudis Idaanglite kuningriiki varem kui mujale Inglismaale. Kuna kuningriik piirnes Põhjamerega põhjas ja idas, pakkus see suurepärase mereühenduse Skandinaaviaga.
Uuringu autorid pakuvad välja, et leepra võis Ida-Inglismaa rannikule jõuda just Skandinaavast oravate liha ja karusnaha kaudu. Oravad olid tol ajal väga hinnas. Naine, kelle koljut teadlased analüüsisid, elas just sel ajal.
Teadusartikkel ilmus ajakirjas Science.