Margaret Lee London Business Schoolist ja ta kolleegid tegid 750 katseisikuga katseid, kus neile näidati kahe inimese pilti, üks neist teiste hindajatega tehtud eeltestide põhjal tunnistatud veetlevaks ja teine mitteveetlevaks. Seejärel paluti katseisikutel hinnata mitmesugustele küsimustele vastamise kaudu fotodel kujutatud isikute sobivust, kas siis rohkem prestiižikatele töökohtadele (mänedžer või projektijuht või infotehnoloogia-praktikant) või pisut vähem prestiižikatele kohtadele (laotööline, majahoidja või kõnekeskuse operaator).
Selgus, et prestiižikatele kohtadele pääsemisel olid eelised ilusamatel, vähem prestiižikatele kohtadele pääsemisel aga vähem ilusatel inimestel.