:format(webp)/nginx/o/2017/09/18/7114605t1hebf1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
Eile üle Eesti meeldejäävaid vaateid ja ebatavalist punakat keskpäevast hämarust pakkunud ilma taga oli teatavasti orkaan Ophelia. Kuidas orkaani mõjud meieni ulatusid ja kuidas see inimestele mõjuda võis?
Graafik ja teadlaste seletused: vaata, kuidas Ophelia Eestisse tumepunase taeva tõi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«17. oktoobril jõudis Eestisse tugevas edalavoolu ehk jugavoolu mõjul õhumass, mis tõi siia Sahara kõrbete tolmu ja Portugali metsapõlengute suitsu ning tahma. Pärast keskpäeva saabusid Eestisse ja lõpuks ka Alatskivile madalad pilved, mis tõid kaasa erakordse hämaruse ja pimeduse,» seletas ebatavalisi ilmaolusid meteoroloog Jüri Kamenik.
Tema sõnul on raske anda täpseid hinnanguid selle kohta, kui palju oli täpselt ühtesid või teisi osakesi, kuid satelliidipiltide alusel võib hinnata, et umbes kaks kolmandikku osakestest ja tahmast pärines Portugali metsatulekahjudest ning üks kolmandik Saharast.
«Hakkas sadama vihma, millele järgnes hilise aja kohta väga tugev äike, mis sai alguse Läänemerelt, liikudes Loode -Eestisse ja hiljem üle Kesk-Eesti Peipsi äärde. Teine osa äikesefrondist liikus mööda põhjarannikut Kirde-Eesti poole. Tugeva äikesega kaasnes Alatskivil vihm. Inimeste jutu järgi oli vesi must ja vahutas. Õhus oli tunda metsapõlengute suitsulõhna,» kirjeldas ta üle riigi liikunud tsüklonit.
Õhus sisalduvad peenosakesed salvestati ka Eesti keskkonnaseire jaamadele – 16. oktoobri jooksul see kahekordistas, järgmisel päeval oli neid näiteks Vilsandi mõõtejaamas suisa 20 µg/m3.
/nginx/o/2017/10/18/7230569t1h77d5.jpg)
Kas tuhk oli ka inimestele ohtlik?
TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudi professor Jarek Kurnitski selgitas ERR Novaatorile, et sellised peenosakesed tekivad ka muude põlemisprotsesside tulemusel ja liikluse heitgaasidest ning neid jälgitakse pidevalt välisõhu kvaliteedi hindamisel.
Peenosakesed tungivad sügavale hingamisteedesse ja suuremate kontsentratsioonidega piirkondades ja linnades on ka haigusi ja suremust rohkem.
«Tegemist on vägagi otseste tervisemõjudega, mis sisaldavad hingamisteede kroonilisi põletikke, kopsuhaigusi, allergilise astma ilmingud või aastakümnetega kujunenud vähkkasvajaid. Kõige lihtsamal viisil tajutavad peenosakesed on põleva lõkke suits, mille sisse hingamist iseenesest mõistetavalt tuleb vältida,» on Kurnitski veendunud.
Siinkohal on aga oluline märkida, et peenosakeste kontsentratsiooni ühekordne tõus siiski koheselt kedagi haigeks ei tohiks teha. Peenosakesed põhjustavad küll teadaolevalt südame- ja veresoonkonna haigusi, kuid seda pikaajalisel sissehingamisel, märkis Eesti keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi osakonna juhataja Erik Teinemaa.
/nginx/o/2017/10/18/7230575t1hda2a.jpg)
Miks värvis torm Päikese punaseks?
Eile punase kuremarjana paistnud päike on otseselt seotud Sahara tolmu, Portugali metsatulekahjude ja orkaan Opheliga. TÜ meteoroloogia ja klimatoloogia dotsent Piia Post selgitas Postimehele, et tegelikult ei ole vahet õhtul punaselt loojuva päikese ja eile päeval nähtu vahel – füüsikaline põhjus on mõlemal sama. Lihtsalt ühega ollakse harjunud, teisega mitte.
Nimelt jääb silma ja loojuva päikese vahele aersooli ja vee osakesi, mis hajutavad kiirgust. Post lisas, et väga tavaline on see situatsioon ka näiteks siis, kui õhk on väga niiske. Ka mõnel pool kollasena paistnud taevas viitas sellele, et atmosfääris oli palju hajuvaid tolmu-, suitsu- ja liivaosakesi.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/18/7230577t1h7349.jpg)
Kas Eestisse jõudis orkaan?
Kuigi Opheliat oli oma mitme arengustaadiumi jooksul ka orkaanina klassifitseeritav, ei saa siiski öelda, et meid tabanud tormi näol oleks tegu olnud tõelise orkaaniga. Klimatoloogid nimetavad orkaaniks troopilisi tsükloneid, mis enamasti tekivad Aafrika läänerannikul ja suunduvad lääne suunas.
Üks definitsiooni osa on, et orkaani puhul ületab tuule kiirus püsivalt 33 meetrit sekundis. Need tugevad tormid, mis sügiseti ja talveti Eestit räsivad, ei ole seega orkaanid, vaid pigem väga tugevad parasvöötme tormid.
Sageli esineb ka Eestis tuulepuhanguid, mis ületavad 33 meetrit sekundis, kuid need ei kesta kauem kui paar sekundit. Suurim tuulekiirus Eestis mõõdeti 1969. aasta novembris Ruhnus, siis mõõdeti tuule kiiruseks puhanguti koguni 48 meetrit sekundit.
Klimatoloog Ain Kallis kommenteeris Postimehele, et kui tuul puhuks sellise kiirusega 10 minutit järjest, põhjustaks see meil samasuguseid purustusi nagu troopilistel aladel Mehhiko lahel ja Kariibi mere ümbruses.
Kuna meie lähipiirkonnas aga orkaanide tekkeks vajalikku sooja merevett ei leidu ning ka üldine õhuringlus ei soosi orkaanide Eesti kohale kulgemist, on nende siin esinemise tõenäosus nullilähedane.
Ain Kallis lisas, et nii Euroopat, sealhulgas ka Eestit, võivad siiski räsida troopiliste tsüklonite riismed, mis samuti suurt kahju võivad teha.
Orkaan Ophelia muutis omapäraseks, et see suundus hoopiski põhja poole. Õnneks see enne Iirimaale jõudmist rauges ja mitmel pool nimetatid seda orkaani riismeteks või troopikaväliseks tormiks. Nõrgenemisest hoolimata tekitas see suurt pahandust. Ophelia tuulte mõju ulatus isegi Ida-Euroopani. Näiteks tõusis Moskavas temperatuur võrreldes tavalisega mitu kraadi kõrgemaks. Ka siin andis tunda, et õhumass on päris soe.
/nginx/o/2017/10/18/7230583t1h0eff.jpg)
Kuidas Ophelia tekkis?
Nagu selgitas meteoroloog Jüri Kamenik, on troopikatsüklonite tekkeks sobivaid troposfääri (atmosfääri madalaim osa – K.M) häiritusi vähemalt Atlandi ookeanil nelja liiki: idalained (ingl. k Easterly Wave), Lääne-Aafrika häirituseliin (ingl. k West African Disturbance Line), troopiline troposfääri ülaosa lohk (ingl. k Tropical Upper Tropospheric Trough) ja nn vana polaarfront (ingl. k Old Frontal Boundary). Tüüpiliseks troopikatsükloni eelstaadiumiks on neist esimesed ning nende sekka kuulusid ka suvel USA rannikut laastanud Irma ja Jose.
Idalained tekivad tavaliselt Aafrika kohal oleva troposfäärilise jugavoolu mõjul. Esialgu on need troopikasiseses koondumisvööndis nähtavad suurema pilvisusega meridionaalsed pilvevööndid, mis liiguvad läände, koosnedes peamiselt rünksajupilvedest. Kui tingimused on sobivad – palju niiskust, soe ookeanipind, väike tuulenihe, piisav kaugus ekvaatorist - , siis suureneb nendes lainetes konvektiivne aktiivsus, tekivad rünksajupilvede kogumid ja see võib viia troopikatsükloni tekkele.
Ophelia puhul oli aga eelstaadiumis tegemist nn vana polaarfrondiga. See paiknes Atlandi ookeani avarustes, kus hakkas moodustuma tavaline madalrõhkkond. Vaatamata mitte kõige soodsamatele tingimustele, omandas see madalrõhkkond troopikatsükloni omadused. 9. oktoobriks oligi tekkinud troopikatsüklon, mis paiknes 1410 kilomeetrit Assooridest edelas. See muutus ruttu troopiliseks tormiks, 12. oktoobril 2. kategooria orkaaniks ja 14. oktoobril vähemalt 3. kategooria orkaaniks.
«Troopikatsüklonite liikumist Atlandi ookeani kohal kontrollib kõige enam Assoori maksimum ning kuna enamik tsükloneid tekib sellest lõuna pool, liiguvad ka tsüklonid edasi lääne poole. Kuna aga Ophelia sai alguse ebatavaliselt kaugel Atlandi ookeani kirdeosas, suunas sama maksimum selle hoopis idasse,» selgitas Kamenik.
/nginx/o/2017/10/18/7230567t1hecfb.jpg)
Mis tegi Ophelia eriliseks?
Eilset ilma kommenteerides pidasid nii Piia Posti kui ka Ain Kallis märkimisväärseks, et see erinevate tingimuste koosmõjul nii tugevasti Eesti kohale jõudis. Mõlemad peavad seda siiski ühekordseks juhtumiks.
«Ma ei usu väga, et seda sündmust nüüd kliimamuutuste arvele kirjutada võiks,» ütles Kallis. «Üks juhtum ei anna ka piisavalt kindlust öelda, kas sellised juhtumid hakkavad nüüd tihedamini korduma või et kas inimtegevus nende teket soodustab.»
/nginx/o/2017/10/18/7230589t1h63aa.jpg)
Kas Portugali tulekahjud mõjutasid tormi tugevust?
Piia Posti sõnul on Ophelia kulgemise puhul üks huvitavamaid küsimusi, et kas hoopis Portugali metsapõlengud võisid tormi tugevust mõjutada. Ta viitas ühele Tartu ülikooli doktoritööle, milles analüüsiti juhtumit 2010. aastast, kus Venemaal toimunud suured maastikupõlengud ilmnesid olevat otseselt seotud samal ajal tekkinud tormiga. Tolle töö autor järeldas aga, et tulekahjud muutsid tormi hoopiski nõrgemaks.
Kas selline asi võis ka praegu juhtuda, Post öelda ei osanud. «See on kindlasti huvitav küsimus, mida sajad teadlased nüüd sellest seisukohast läbi mängida saavad,» arvas ta.
Kas see aasta on olnud varasematega võrreldes tormiderohkem?
«Kui jutt on troopikatsüklonitest Atlandil, siis pigem jah,» ütles tormide sageduse kohta Jüri Kamenik. «Käesoleva hooaja septembris oleme olnud tunnistajaks mitmetele intensiivsetele troopikatsüklonitele, millest enim kõneainet on pakkunud 4. kategooria orkaan Harvey. Siiski ei ole käesolev orkaanihooaeg midagi enneolematut - meenutagem näiteks 2005. aaasta orkaanihooaega, kus tekkis 31 troopikatsüklonit, neist 28 troopilise tormi, 15 orkaani ja 7 tugeva orkaani tugevusega.»
Seega ei ole praegune tormidehooaeg Kameniku sõnul 2005. aasta hooajale isegi lähedal ja midagi uut Päikese all ei ole.
Kas orkaane on viimasel ajal rohkem või on nad tugevamad, on samuti keeruline öelda, kuna süsteemne kaugseire sai alguse alles 1970ndatel ja nii ei ole selle jaoks veel piisavalt pikka aegrida.
«Siiski, võimalikke trende on uuritud ja leitud, et peamiselt puudutavad võimalikud muutused just orkaanide tugevust ja intensiivsust – võib karta üha võimsamaid orkaane, sest veetemperatuur määrab eeskätt just nende tugevuse ja intensiivsuse . Kliimamuutuse kontekstis on tähtis peamiselt ookeani pinnaveetemperatuuri tõus. Seevastu orkaanide hulga ja sageduse kohta on saadud vastuolulisi tulemusi, sealhulgas et võib küll oodata võimsamaid torme, kuid et nende üldine arv väheneb,» selgitas Kamenik.
Kameniku sõnul tasub seega muretseda ennekõike orkaanide purustusjõu suurenemise pärast.
«Ühelt poolt on orkaanid kindlasti ka kasulikud ja vajalikud nähtused, kuna tasakaalustavad ookeani-atmosfääri soojusbilanssi ja toovad paljudesse kuivadesse piirkondadesse vajalikku niiskust.»
Eestis ei ole Kameniku sõnul vaja orkaani karta, kuigi nende jäänused avaldavad meilgi aeg-ajalt mõju.