/nginx/o/2017/10/09/7191309t1hf9b1.jpg)
1912. aastal õnnetu lõpu leidnud Robert Falcon Scotti Antarktika-ekspeditsioonile võis saatuslikuks saada isepäise meeskonnaliikme hoolimatu käitumine.
Uuring: kapten Scotti kuulsale Antarktika-ekspeditsioonile sai saatuslikuks alatu reetmine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/09/7191289t1h91eb.jpg)
Kuulsa maadeavastaja Robet Falcon Scotti teine, aastatel 1910-1913 toimunud, Antarktika-ekspeditsioon oli osa kuulsast Antarktika-võidujooksust, kus Lõunapooluse vallutaja tiitlit taotlesid nii britid kui ka norrakad Roald Amundseni juhtimisel.
Kord poolusele jõudnud, avastasid Scott ja kaaslased, et Amundsen oli pooluse juba 34 päeva varem «ära võtnud». Tagasiteel jäädi aga lumetormi kätte ning kogu meeskond külmus surnuks. Aastaid on tragöödiat peetud suuresti Scotti juhtimisvigade tagajärjeks, kuid värskes uuringus näitab New South Walesi Ülikooli professor Chris Turney sootuks süngemat võimalust – nelja mehe surma taga võis nimelt olla hoopis ühe mehe hoolimatus ja allumatus.
Tuginedes oma uuringus taasavastatud dokumentidele, näitab professor Turney, kuidas tragöödia võis põhjustada hoopis viies meeskonnaliige leitnant Edward Evans, kes oli käsuliinis Scotti järel teine mees. Paraku hakkasid tal ligi 240 kilomeetrit enne poolusele jõudmist ilmnema skorbuudi sümptomid ja nii naasis mees laagrisse, kust ekspeditsioon alguse sai.
/nginx/o/2017/10/09/7191301t1h22d8.jpg)
/nginx/o/2017/10/09/7191493t1haf8d.jpg)
Professor Turney uuringust selgub, et teel tagasi varastas Evans ka toiduvarudest, mis olid jäetud maha tagasiteel meeskonna elus hoidmiseks, jättes ülejäänud meestele alles liiga vähe, et neid elus hoida. Lisaks ei täitnud ta Scotti korraldust saata baasi jõudmise korral tagasitulevale ekspeditsioonile vastu koerakelgud.
«Uutest dokumentidest tuleb välja, et Scotti ja tema nelja kaaslase surma põhjustas Evansi kohutav juhtimisoskus või halvemal juhul koguni sihilik sabotaaž,» ütles professor Turney. «Lisaks on näha, et avalikke allikaid on tagantjärele muudetud ning et ekspeditsiooni uurima pidanud komitee tegevus lõpetati peaaegu enne selle töö algust.»
Sellisele asjade käigule lisab usutavust ka tõsiasi, et mitmetel ekspeditsiooni liikmetel ja ka kapten Scottil endal olid enne teele asumist tekkinud tõsised kahtlused Evansi usaldusväärsuse osas. Oma kirjavahetuses ütles Scott mehe kohta koguni, et see «ei ole sobilik olema käsuliinis teisel kohal» ja lubas selles asjas ka midagi ette võtta.
See võis ka olla põhjus, miks Scott oma alluva enne pooluse vallutamise viimast etappi baasi tagasi saatis. Ise tagasiteele asudes avastasid edukalt poolusele jõudnud maadeavastajad aga, et mahajäetud toiduvarud olid kadunud. Ilma vastutulevate koerakelkudeta jäidki mehed lumetormi kätte surema.
Lisaks näitavad Turney käsutuses olevad dokumendid, et Evans oli varemgi silma paistnud sellega, et krabas endale rohkem provianti, kui talle oli määratud.
«Scotti on liiga kaua peetud enda ja tema meeskonna kurva saatuse eest vastutavaks,» ütles Turney. «Uued dokumendid räägivad aga väga erinevat lugu sellest, kuidas Scotti planeeritud ekspeditsiooni käik rikuti, kuidas tema korraldusi eirati ja miks meest, kes oli ekspeditsiooniliikmete surma eest vastutav, ei võetud kunagi vastutusele.»