Putukamürke leiti meeproovidest üle maailma

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Leitud kogused ei ohusta inimest, kuid võivad mõjuda laastavalt taimi tolmeldavate ja mett andvate putukate tervisele.

Suvel Eestiski uudisekünnist ületanud mesilaskolooniate suremine on üle maailma aina kasvav trend, milles nähakse ühe peamise süüdlasena põllumajanduses kasutatavaid taimekaitsevahendeid. Nende ainete seas on enim kasutatud ja seetõttu ka vastuolulisim närvimürkide klass, mida nimetatakse neonikotinoidideks.

2013. aastal keelas Euroopa Liit nende kasutamise mesilasi ligitõmbavate taimede nagu rapsi peal. Praegu kehtib lausaline keeld näiteks Prantsusmaal ning novembris peaks ka Euroopa Toiduohutusamet langetama otsuse, kas on olemas piisavalt tõendeid nende ainete kohta, et kehtestada uus üleeuroopaline keeld.

Möödunud nädalal juhtivas teadusajakirjas Science avaldatud uuring on selles kontekstis kõnekas, kuna annab esimest korda ülemaailmse hinnangu neonikotinoidide mette jõudmisele ja seega ka sellele, kui palju mesilased mürkidega tegelikult kokku puutuvad. Uuring sai alguse aastal 2012, kui Šveitsis asuva Neuchâteli Ülikooli teadur Alexandre Aebi ja kolleegid asusid koguma meeproove kõikjalt maailmast. Selleks kaasati välismaale suunduvaid kolleege, sõpru, sugulasi ja tuttavaid ning paluti neil tuua oma reisi sihtkohast kaasa meepurke.

Kõigilt mandritelt peale Antarktika kogutud 198 proovi analüüsid näitasid putukamürkide probleemi ulatust. Konkreetsemalt vaadati viit enam kasutatud neonikotinoidi. Tulemused olid üllatavad: putukamürke leidus peaaegu kolmveerandis proovidest, sealhulgas ka nendes, mis olid kogutud kaugetelt Vaikse ookeani või Lääne-Aafrika saartelt, kus ei viljeleta intensiivset põllumajandust.

Kõige rohkem – 86 protsenti – leiti vähemalt üht neonikotinoidi sisaldavaid proove Põhja-Ameerikast, sellele järgnesid Aasia 80 ja Euroopa 79 protsendiga.

«Globaalsel tasandil on selline saaste tase rabav,» ütles Science Newsile uuringu kaasautor Edward Mitchell Neuchâteli Ülikoolist.

Tulemused teevad muret, sest mesi on teatavasti üks mesilindude olulisematest toiduallikatest, selline mürgisisaldus näitab aga, et mesilased puutuvad keskkonnas halvasti lagunevate neonikotinoididega kokku pidevalt mitme põlvkonna kaudu.

Nagu tunnistavad ka uuringu autorid, ei ületanud meest leitud neonikotinoidide sisaldused enamikul juhtudel inimtervise kaitseks välja arendatud piirmääru. Erandid olid siin vaid proovid Saksamaalt ja Poolast.

Seetõttu on ka neonikotinoidide tootjad ja suuremates kogustes tarbijad juba praegu avaldanud arvamust, et tegemist ei ole põhjendusega kemikaalide keelustamiseks.

«Jättes kõrvale tõsiasja, et uuringu valim ei ole piisavalt suur, olemaks esinduslik, ei ole ka kemikaalijääkide leidmine põhjus muretsemiseks,» ütles BBC uudistele neonikotinoidide tootjaid esindava Euroopa Viljakaitse Assotsiatsiooni esindaja Graeme Taylor. «Kui rääkida konkreetsemalt uuringu tulemustest, siis on seal välja toodud kontsentratsioonid imeväikesed ja seega allpool inimesele kehtivaid piirmääru.»

Küll aga oli 32 protsendis proovidest mürke piisavalt, et omada mesilaste tervist selgelt kahjustavat mõju. Lisaks leidus peaaegu 45 protsendis proovidest nii-öelda mürgikokteil ehk korraga oli esindatud mitu neonikotinoidi, mille koosmõju võib putukaid kahjustavat mõju veel võimendada. 10 protsendil saastunud proovidest esines koos koguni neli või viis neonikotinoidi.

Sellise «kokteiliga» kokkupuutumise pikaajalisemat mõju putukatele on peaaegu võimatu ennustada.

Nagu ütles Independentile Sussexi Ülikooli bioloogiaprofessor Dave Goulson, ei saa pikaajalise kokkupuute puhul välistada ka kahjulikku mõju inimestele.

«Kahtlemata – igaüks, kes sööb regulaarselt mett, tarbib seeläbi ka väikestes kogustes närvimürke. Kogused ei pruugi olla piisavad, et neid tappa või märgatavat kahju tekitada. Samas ei tea me, millised võivad olla sellise närvimürgikokteili tarbimise pikaajalised kroonilised mõjud,» ütles Goulson.

Neonikotinoidid

Nagu nimigi viitab, on neonikotinoidid nikotiiniga keemiliselt küllaltki sarnased ühendid, mille hulka kuulub muu hulgas ka maailma enimkasutatud putukamürk imidaklopriid. Need on üliefektiivsed taimede kaitsmisel kahjurite eest ning nende peamiseks eeliseks analoogsete taimekaitsevahendite nagu karbamaadi ja organofosfaadi ees peetakse väiksemat negatiivset mõju lindudele ja imetajatele.

Pärast neonikotinoidide turule tulemist 1990. aastate keskel on laborikatsed näidanud, et peale kahjurite mõjuvad need ka tolmeldajatele, kahjustades nende ajutegevust ja mälu ning seeläbi ka õietolmu kogumise võimekust. Nii seostatakse neid ka mitmel pool maailmas leviva mesilasperede suremise sündroomiga.

Uuring ilmus ajakirjas Science.