Herpeseviiruse šimpanside eellastelt inimeste omadele üle kandumises mängis võtmerolli väikse aju ja tugeva kehaehitusega Parathropus boisei, teatasid Cambridge’i Ülikooli teadlased.
Saage tuttavaks – see varane inimlane andis inimkonnale genitaalherpese
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Herpeseviirused, nii tavaline kui ka genitaalherpes, on inimkonnaga kaasas käinud väga suure osa meie evolutsioonilisest ajaloost, kuid varasemad uuringud on näidanud, et esimestel varastel inimlastel suguelunditele punetavaid laike tekitav viiruse vormi H2V2 siiski ei esinenud. Ka pärast seda, kui inimese ja šimpansi eellased üksteisest eraldusid, jäid inimesed veel mõnda aega sellest haigusest puutumatuks.
Seetõttu ongi muistsete viiruste levikut uurivate teadlaste seas tõstatunud küsimus, et millal või kuidas see viirus siiski meie liigiga kaasas käima hakkas. On teada, et see oli levinud mitmete teiste tollaste inimlaste seas ning tõenäoselt pidigi viirus neilt meile kuidagi üle kanduma.
Ajakirjas Virus Evolution ilmunud uuringus tuvastasidki Cambrdige’i ja Oxfordi Brooke’i ülikoolide teadlased võimaliku süüdlase. Tegemist on inimlasega, kelle teaduslik nimetus on Parahtropus boisei. Teadlased eesotsas vanemautor Charlotte Houldcroft’iga arvavad, et see tugeva kehaehituse, aga väikse aju ja ümara näoga inimlane pidi haigusega nakatuma, toitudes savanni ja metsa piiril šimpanside jäänustest.
Sellises keskkonnas oleks P. boisei ja meie eelkäija Homo erectus veesilmade ümbruses küllaltki tihedalt kokku puutunud ja seda teed oleks H2V2 tõenäoselt ka meie vereringesse jõudnud. Kuna H. erectus tekkimisega tõusis meie evolutsiooniliste eellaste seas hüppeliselt jahipidamine ja teiste omalaadsete liikide tapmine, oletavad teadlased, et tõenäoselt sai ka P. boisei neile peagi saakloomaks ja samamoodi ka herpesega nakatajaks.
«Herpes nakatab kõiki loomi inimestest korallideni ning iga peremehe puhul toimib omaette viirusetüvede komplekt,» kommenteeris haiguse ülekandumist Dr Charlotte Houldcroft. «Et need viirused saaksid ületada liikidevahelise barjääri, on vajalik teatud geneetilised muutused, aga ka suuremahuline vedelike vahetus. Varaste inimeste puhul pidi see tähendama kas seksuaalvahekorda, kisklust või mõlemat.»
Uuritud andmed näitavad, et just P. boisei oli õigel ajal õiges kohas, et pidada teda viiruse põhilevitajaks. Sellise tulemuseni jõuti keerukate paleokliima simulatsioonide teel, mis vaatasid läbi paljude erinevate võimalike klimaatiliste mustrite ja nendest tulenevate maakatte muutuste tõenäosusi, mis välistasid aegamööda erinevaid kandidaate, kuni alles jäidki P. boisei kui nakataja ja H. erectus kui nakatatav.
Teadlased usuvad, et nende välja arendatud uurimismeetodit saaks kasutada ka mitmete teistegi levinud haiguste päritolu määramiseks.
Uuring ilmus ajakirjas Virus Evolution.