Eesti teadlaste kuraditosin tõenduspõhist nippi, kuidas päästa maailm

Foto: Rajanish Kakade/AP/Scanpix

Mida saab igaüks teha, et tõepoolest maailma loodusrikkuse hävimist takistada, arutleb Zooloogid 2.0 blogi toimetus.

Enamik meist nõustub, et eluslooduse mitmekesisuse säilimine ning puhas loodus on väga olulised. Enamasti mõtleme sellele aga hajameelselt, muuseas, pidades probleeme loodusega üksikisiku jaoks liiga suureks. «Mida mina siin ikka muuta saan?» on väga levinud arvamus.

Selle artikliga tahame selle väärarusaama kummutada. Esiteks, just tarbijate, üksikisikute käes on võti tootjate ja poliitikute mõjutamiseks. Kui meie keskkonnavaenulikku kraami ei tarbi, ei ole ka seda mõtet lettidele tuua. Teiseks, elurikkust saab suurendada isegi väikeste sammudega, rajades looduslikele liikidele sobilikke mikroelupaiku või toitumisvõimalusi. Kui igaüks meist loob oma koduaias või kogukonnaruumis võimalused elurikkusele, siis see elurikkus ka sinna tuleb – olgu piirkonnaks kasvõi üksainus aiake või peenar.

Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et loodust hoides ja looduse mitmekesisust kaitstes loome tegelikult ka endale sobivama elukeskkonna. Meie oleme osa loodusest, osa elurikkusest. Ja looduskaitse ei ole mitte inimtegevuse piiramine, vaid inimestele eluks sobiva keskkonna ja normaalsete elutingimuste (puhas õhk ja vesi, toit) säilitamine. Ei maksa arvata, et tingimused, mis ülejäänud loodusele ebasobivad on ning elurikkust hävitavad, on kuidagi inimliigile tervislikud ja head, eriti pikemas perspektiivis. On selge, et inimese jaoks jääb inimene alati kõige olulisemaks, kuid oluline on mõista, et loodust ja maailma päästes päästamegi me eelkõige iseennast.

Seetõttu lähtuvad kõik siin artiklis välja toodud nipid ka inimese omakasust. Mis võiks olla parem maailma paremaks muutmisest enda elu samal ajal mõnusamaks, tervislikumaks ja ilusamaks muutes?

Iga inimese elu ja võimalused on erinevad, seega suhtuge ka alltoodusse kui soovitustesse, mitte kategoorilistesse käskudesse-keeldudesse. Punktid, mis teie elu paremaks muudavad ja samal ajal loodust hoiavad, püüdke aga kindlasti oma igapäevaellu integreerida.

1. Vähenda pakendite kasutamist, taaskasuta ja töötle ümber

Otsi üles oma kodule lähim pakendikonteiner ning vii pudelid pudeliautomaati. Sorteeritud prügi on tooraine uutele toodetele ning aitab kokku hoida nii materjale kui ka energiat. Osa plastikpakendeid on sobilikud põletamiseks ja taaskasutamiseks (juhend), osa mitte. Hoia silma peal biolaguneva plastiku tootmise arengutel kasutades teaduspõhiseid infoallikaid. Võta poodi kaasa poekott ja kasuta korduvkasutatavaid kotte puu- ja köögiviljade ostmisel (vt nt Hugbag). Väldi kaupu, mis on liigselt pakendatud. Osta pudelivee asemel korduvtäidetav veepudel ja täida seda võimalusel kraanist – suures osas Eestist on kraanivesi hea kvaliteediga. Las kohvimüüja valab joogi kaasa võetud kruusi ning täida pesuvahendi pudelit poodides, kus seda saab täita. Loe ka siit pakendivaba elu võimalikkuse kohta.

Eesti päritolu konservikarp Georgias, Kazbeki mäe nõlval enam kui 3000 meetri kõrgusel. Prügi ei tunne riigipiire. Foto: Randel Kreitsberg

2. Tarbid vähem, maksad vähem, toodad vähem prügi

Ole valvel kiiresti rämpsuks muutuvate esemete suhtes! Ära kasuta ühekordseid joogikõrsi, kohvitopse, kiirmoodi. Piknikule päris kruuside-taldrikute kaasavõtmine ei ole oluliselt tülikam kui tüütutelt läbivettinud papp- või plasttaldrikutelt söömine (ja oma lemmik-kruusi peos hoides on lõkke ääres istumine suurem elamus kui plasttopsiga). Ära võta vastu tasuta plastikust rämpsu (nagu lastele poe- ja söögikettide poolt toodetud «mänguasjad»), mis peale esimest vaimustust vedelema jäävad ja peagi prügikasti rändavad. Plastikureostus on üha kasvav probleem maailmameredes ning paljude mereloomade kõhud on plastikut täis. Merelinnud toovad värvilisi plastitükke toiduks oma poegadele, pidades seda söödavaks kraamiks! Merest püütud kalade kaudu jõuab pisikesteks mirkoplastitükkideks lagunenud plastik ringiga tagasi ka inimeste toidulauale. Plastikukasutuse vallas ootavad Zooloogid 2.0 autorid riigi poolt konkreetseid otsuseid ja samme plastiku kasutamise reguleerimisel!

2016. aasta Surfilaager oli üks esimesi muusikafestivale Eestis, kus kõik joogid serveeriti korduvkasutatavates joogitopsides. Foto: Randel Kreitsberg

3. Tarbi teadlikult!

Tarbi teadlikult – «orgaaniline» kraam ei pruugi alati olla väikseima ökoloogilise jalajäljega: nt kaugelt Aafrikast sisse toodud ökokraam pole loodusele väiksem koorem kui kohalike talunike (teinekord ökomärgiseta) toodang. Mahetootmine võib mõnel juhul olla vähema efektiivsuse tõttu suuremaks koormaks keskkonnale kui tänapäevaste tehnoloogiliste võimaluste rakendamine. Mis ei tähenda, et need paradoksid tingimata mahetoodangu ja ökomärgistega kaasnevad – kindlasti mitte! Loe siit ka ökoloogilise jalajälje paradoksist.

Venemaal, Kaukaasias, nülib mägilane tänava ääres lammast. Kas seda võib nimetada mahelambaks, olgugi, et tal mahesertifikaat puudub? Enam mahedamaks vist ei saa minna… Foto: Randel Kreitsberg

4. Jälgi, mida sööd!

Kasvata endale ise toitu, olgu selleks siis kasvõi tilli- või sibulapotike aknalaual. Enda kasvatatud toidul on palju eeliseid, sealhulgas toidu puhtus, võimalus lapsi harida, vaimne side toiduga. Suurtööstuste liha, kalakasvanduste kala, piima- ja munatooted sisaldavad olulisel määral kahjulikke aineid nagu antibiootikumid ja rahustid (kasutusel ka Eesti seakasvatustes), putukamürgid (fiproniil munades), kasvuhormoonid (USA), säilitus- ja värvained. Söö vähem liha ning eelista talumehe või jahimehe käest saadut. Aasal rohtu söönud rõõmsa looma liha on tervislikum kui suurtootja laudas stressi, antibiootikumide ja kunsttoidu peal kasvanud looma liha! Sama kehtib ka vabapidamise kanade munade kohta (vahe puurikanamunadega on siiski väike ning seisneb peamiselt omega3/omega6 rasvhapete tasakaalus, mis on samas päris oluline asi silmas pidada).

Linnakanad, samamoodi nagu linnamesilasedki on lisaks eeslinnadele ka keskustes üha levinumaks trendiks. Foto: Randel Kreitsberg

5. Jäta aed lohakile

Suurema aialapi puhul oleks kasulik osa sellest niitmata jätta. Riisumata lehed kõdunevad ja on toiduks järgmisel aastal tärkavatele taimedele, niitmata muruplatsil kasvav rikkalik taimestik pakub elupaika putukatele ja teistele selgrootutele, rääkimata konnadest ja hiirtest, kes murutraktori rataste alla jäämisest pääsevad. Ka «umbrohi» võib aia liigirikkust suurendada: uuri, kas saaksid aias ja peenardel suurendada kohalike niidutaimede (sh võilill ja valge ristik jm nn umbrohtliigid) osakaalu – need toetavad just meie putukate liigirikkust, kuna lõhnavad sageli paremini kui kultuurtaimed ja toodavad rohkem nektarit. Õitsvad kodumaised taimed meelitavad õitele hulganisti neid tolmendavaid putukaid (kimalased/liblikad), kelle tegemisi on tore jälgida. Tutvu Tartu Ülikooli teadlaste algatatud liikumisega: igaühe looduskaitse!

Suvi poleks suvi ilma tulikate ja võililledeta. Foto: Randel Kreitsberg

6. Ära mürgita oma abilisi!

Mida rohkem on aedades erinevaid taimeliike, seda rohkem on ka putukaid – sh tolmeldajaid putukaid, kelle töö tulemuseks on ka sinu viljapuude suurem saagikus (Eestis on kümneid liike mesilasi ehk kimalasi)! Püüa vältida kahjurimürkide kasutamist – võid sellega teha palju kahju ka kasulikele putukaliikidele, kes sinu aeda taimekahjurite eest kaitsevad! Looduslik mitmekesisus töötab aiapidaja kasuks ning inimene võib edukalt sellele kaasa aidata. Saad ka tolmeldajaid enda aeda meelitada, rajades kimalastele maa sisse kiviõõnsusi või ehitades putukahotelle (nt kimpudesse seotud pilliroovarred).

Mesilased mesilasteks, aga oma aia õunu ja kirsse tahaks ikka? Foto: Mark Helm/Creative Commons

7. Lõpeta keskkonna mürgitamine pliiga

Loobu pliist õngetinadest ja haavlitest. Oled sa kalamees või jahimees – kasuta pliist haavlite ja õngetinade asemel teisi metalle või materjale. Õngetinad mürgitavad kalameest (kes õngetina hammastega tamiili ümber kokku pigistab) ja veekogu; haavlid jõuavad looduskeskkonda jahipraagi ja korjuste kaudu – süüakse sisse raipesööjate loomade ning röövlindude poolt. Igal aastal hukkub Eestis kümneid kotkaid pliimürgitusse, sest nad on söönud loomakorjuseid, milles leiduvad pliihaavlite jäänused.

8. Õpi tundma ja hindama linnaloodust

Väärtusta parke, muruplatse ja puid oma kogukonnas ning seisa hea nende säilimise eest. Ära pane pahaks linnalinde ja õpi tundma nende väärtust. Näiteks hakid on ühed targemad linnud, nende parve iseloomustab põnev hierarhia ning nad on väga truud oma paarilisele. Ka varblased on väga nutikad linnud. Ära alaväärista igapäevaseid ja arvukaid liike, nad on sama vajalikud kui vähemlevinud liigidki. 1914. aastal suri maailmas viimane rändtuvi (Ectopistes migratorius), liik, kelle miljonilisi linnuparvesid arvati võivat valimatult ja tagajärgedele mõtlematult küttida. Hiljutised uuringutulemused on näidanud koduvarblase arvukuse järsku langust Euroopa suurlinnades. Linde aias toites ole järjepidev ja hoia toidulaud võimalikult puhas (puhastamata lindude toidulauad on lindudele ohtlikuks nakkushaiguste allikaks). Ära toida linde inimtoiduga, vaid ainult spetsiaalse linnutoiduga. Püüa tundma õppida lindude liigirikkust oma aias – abiks on nutitelefon ja Ornitoloogiaühingu Facebook’i-leht, kust saab alati foto abil liigimääramisel abi küsida. Pane oma vaatlused kirja elurikkuse andmebaasidesse, et aidata teadlastel linnalooduse liigirikkuse dünaamikal silm peal hoida.

Teadmata põhjustel on varblased kadumas paljudest Euroopa linnadest. Foto: Wikipedia, autor: S. Möller

9. Anna autole puhkust!

Kasuta võimalusel liiklemiseks jalgratast. Kerge füüsiline aktiivsus on tervisele alati abiks olnud + unusta ummikud ja parkimine. Selle soovituse kasulik mõju on vähemalt kolmekordne – kütusele kulub vähem raha, enesetunne ja tervis paraneb ning õhk jääb reostamata. Ratast kasutades väldi võimalusel tiheda liiklusega tänavaid ning planeeri enda liikumised mööda rohekoridore – vähenda teadlikult enda kokkupuudet õhusaastega. Ka põhimaanteede kõrvale rajatud kergliiklusteedel sportimist tasub teha teadlikult – tipptunni pidev autodevoog loob teede lähiümbrusesse heitgaasidega rikastatud saastekoridorid, mida ei leevenda alati ka kerge tuuleiil. Kõigest hoolimata, teadusuuringud kinnitavad, et rattasõidu boonused kaaluvad võimalikud riskid üle!

10. Kiirus ei ole kõige olulisem!

Hoia maapiirkondades sõites jalg gaasipedaalil kerge, et vältida loomade allaajamist. Sõites isegi 1 km/h aeglasemalt, on teele sattunud loomal 2-4 % suurem tõenäosus ellu jääda. Eriti tähelepanelik tasub olla kevadel, konnade sigimishooajal. Hoia silmad peas «Konnad teel!» projekti Facebook’i-lehel, et osata olla eriti ettevaatlik konnade kevadiste rändeteede piirkondades. Kiirus ei ole kõige olulisem! Suure piirkiirusega teedel on loomade ohutuse tagamine ning teede hooldamine on kordades kallim kui madalama piirkiirusega teedel, samuti kulub nende ehituseks mitu korda rohkem loodusvarasid. Ajavõit on aga enamasti mõõdetav vaid minutitega.

11. Ära kanna rämpsu seljas!

Kasuta looduslikust materjalist rõivaid – võimalusel upcycling’u (meetod, kus vanadest rõivastest ja asjadest tehakse uusi) rõivaid (Reet Aus) või teise ringi rõivaid. Loo endale garderoob, mis sisaldab vähem erinevaid (kuid kvaliteetsemaid ja vastupidavamaid) rõivaid, kanna samu rõivaid erinevatel üritustel. Meie keha on osa loodusest ning ei tasu arvata, et tehismaterjalidesse mässimine kehale mõnus on. Tõsi, puuvillakasvatus neelab palju väärtuslikku vett ja tööjõudu, kuid vähemalt ei ole tegu niivõrd keskkonda reostavate võõrkehadega kui polüestritest valmistatud tooted. Iga pesupesemise tsükliga rebitakse meie naftast valmistatud rõivastest mikrotükikesi (vt mikroplastikud), mis läbivad reoveepuhastid, jõuavad veekeskkonda ja põhjustavad üha enam mürgistusi, ja häiringuid. Globaalsete aineringete tulemusega ei ole maailmas kohta kuhu mikroplastikud ei jõuaks – hiljuti leiti polüstüreeni (klassikaline nö penoplast) tükikesi ka põhjapooluselt.

Upcycling on vanade riiete ja tarbeesemete uuendamine, taastamine ja ümbertegemine – selleks, et vanad asjad saaksid endale taas elu. Foto: Merit Kreitsberg

12. Püüa vältida palmiõliga tooteid

Kas teadsid, et suur osa Kagu-Aasia primaarsetest vihmametsadest on tänu õlipalmi istandustele igaveseks kadunud ja tänu sellele ka hulk elurikkust, kes seda koduks pidas. Me ei räägi siin ainult orangutanist, kes antud ala lipuliik on, vaid kõigist looma, taime ja seeneliikidest, kes antud metsades varem elasid. Isegi siis, kui Sa palmiõli poest ei osta võid seda tahtmatult siiski tarbida. Palmiõli kasutatakse erinevates toodetes, näiteks küpsistes. Kui hoolid elurikkusest, siis jälgi, mida tarbid.

13. Hari oma lapsi ja ole eeskujuks!

Loodust kaitstes hoiame seda mitte ainult enda, vaid ka tulevaste põlvede jaoks, ning tulevased põlved võiksid sellest teadlikud olla ning isegi panustada. Oma keskkonnasõbraliku käitumisega oled eeskujuks oma lastele. Loodust kaitsvad käitumisviisid, mida sina pead õppima ja teadlikult rakendama, tulevad sinu käitumist jäljedavatele lastele juba loomulikult. Koos lastega on tore tundma õppida ka elurikkust enda ümber ning muuta maailm nii mitmekesisemaks ja kirevamaks ka enda jaoks.

Kes armastab mustikaid, ei tohi mustikametsa maha võtta – soovitus nr 14! Foto: Randel Kreitsberg

Artikkel ilmus originaalis Zooloogid 2.0 blogis. Siinne taasvaldamine on tehtud autorite nõusolekul ja lahkel loal.