Tsensuur NSVL ajal: kirjanik küüditati Siberisse ebasobiva sissekande pärast koduses külalisteraamatus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast tsenseerimist on suur osa tekstist kustutatud.
Pärast tsenseerimist on suur osa tekstist kustutatud. Foto: Teaduskeskus AHHAA

Sel nädalal saab Teadlaste Öö festivali ajal Eesti kirjandusmuuseumis uudistada näitust erinevatest tsenseeritud materjalidest, alates ametlikest dokumentidest ja lõpetades lorilauludega.

Suur osa väljapanekul olevatest materjalidest on näited nõukogude tsensuurist, mis tabas muuseumi arhiive kahel korral: aastastel 1946-1947 ja 1950-1951 ning mille käigus toimus ulatuslik ülekleepimine, läbikriipsutamine, kustutamine ja teabe muidu kasutuskõlbmatuks muutmine.

Kõige klassikalisemad näited keelatud materjalist on muidugi need, mis tolleaegse ideoloogiaga ei sobi – näiteks viited Eesti Vabariigile või rahvaluule arhiivi rajajale ja aktiivsele ühiskonnategelasele Oskar Looritsale. Samuti sattusid põlu alla kirjatükid, kus nõukogude korda otseselt kritiseeriti või naeruvääristati. Nii näiteks kärbiti alternatiivset tõlgendust versiooni sirbi ja vasara motiivist või sõnamängu tolleaegsete poliitikute teemal. Tsenseeritavatele isikutele võisid aga saatuslikuks saata ka pealtnäha tühised põhjused: kirjanik ja tõlkija Marta Sillaots küüditati Siberisse muuhulgas seetõttu, et tsensorite meelest olid tema koduses külalisteraamatus ebasobivad sissekanded.

Samas ei toimeta tsensorid ainult otseselt riigivastaste materjalide kallal. 19. sajandi keskpaigas Eesti rahvalaulude antoloogia koostamisel jäid ette näiteks orjust kujutavad laulud. 1950ndaid iseloomustab see, et tsenseeritavat materjali otseselt ei eemaldatud, vaid märgistati see ütlustega «Rõve!» või «Välja jätta!». Nii näiteks tunnistati sobimatuks laul sellest, kuidas eesti sõdur Venemaal naise leiab, samal ajal kui Eesti naised sakslastega aega veedavad.

Vahel on autorid ka ise oma teoseid tsenseerinud, kui neile on näiteks tundunud, et lugude sisu võib publikule liiga ropp olla. Liiga labased lood ei ole olnud alati meeltmööda ka rahvaluule kogujatele, kes ei ole viidanud mitte õigetele autoritele, vaid lisanud lugudele ebamääraseid viidetega stiilis «kuuldud purjus mehelt».

Näitus «Tsensuur läbi aja» on Eesti kirjandusmuuseumis avatud tööpäeviti kell 9-17.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles