:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
Mesilaste pidamise üks eesmärke on tuletada meile meelde, et peaksime rohkem hoolitsema meid ümbritseva liigilise mitmekesisuse eest.
Esimese meesaagi korjanud president Kaljulaid: peame mõistma, et looduskeskkonnata me ei saa (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juunikuus Kadrioru lossi Roosiaeda püsti pandud mesilast võeti täna esimest korda mett, käe sai mesiseks ka president Kaljulaid. Esimese mee võtmisega kaasnes väike sutsata saamine, kuid see oli presidendi sõnul tühiasi – polnud see esimene ega jää ka viimaseks korraks.
Peale väliskülalistele magusa suveniiri andmise on mesilal presidendi kinnitusel aga palju olulisem eesmärk.
«Mesilased said võetud, et nad meile meenutaksid, et ökosüsteemita me ei saa ja et ka linn on ökosüsteem ja et mesilastele võib siin täiesti meeldida,» ütles president Kaljulaid. «Ning et mõtleksime, kas on pisikesi samme, mida me kõik saaksime astuda selleks, et looduslik mitmekesisus säiliks.»
President tunnistas, et suvel avalikkuse ette tulnud mesilaste massiline suremine tegi teda murelikuks.
«Kui ökosüsteemis on kellelgi halb, siis tähendab see, et kogu ökosüsteem on tasakaalust väljas. Pole vahet, kas see tapab mesilasi või tabab see mingeid meile vähem armsaid loomakesi või putukaid. Lõppude lõpuks, kui ka sääsed ära kaoksid, peaks väga tõsiselt uurima, milles probleem – kuigi see on üsna vähetõenäoline. Järsk muutus mingis biotoobis näitab, et midagi on valesti. Siis tuleb otsida, mis ikkagi valesti on, ja see võimaluse korral parandada,» ütles riigipea.
Väikesed sammud elurikkuse toetamiseks
Võimalike pisikeste linnakeskkonna elurikkust toetavate sammude välja toomiseks toimus pärast mee kogumist ka paneeldiskussioon, kus osalesid peale presidendi ka aasta mesinik Erki Naumanis, EMÜ taimekaitse osakonna juhataja professor Marika Mänd ja Tartu Ülikooli teaduskommunikatsiooni peaspetsialist Randel Kreitsberg.
Professor Mänd tõi linnakeskkonda välja kui üht liigilise mitmekesisuse olulist kandjat, mis paraku tihtipeale kahe silma vahele kipub jääma, ning kirjeldas uuringuid nii Põhjamaadest kui USAst, milles selguski, et vähemalt mesilastele võib just linn olla ideaalne elukeskkond.
«Enne seda üritust siin tekkis mul mõni minut aega pargis ringi vaadata ja juba selle aja sees leidsin lillepeenrast hulganisti erinevaid tolmeldajaid – kaks liiki päevaliblikaid, neli liiki kimalasi, kaks liiki kägukimalasi ja sirelasi. Leidsin ka ühe Eesti punase raamatu liigi, nii et nagu näha, on ka linnakeskkond paljudele liikidele täiesti sobiv, mistõttu peame seda ka toetama.»
Üldise üleskutsena kõlasid sõnad otsida väikeseid samme, mida igaüks meist saab ümbritseva elurikkuse toetamiseks astuda. Näiteks on võimalik jätta kasvõi üks aianurk niitmata ja lasta seal taimedel kasvada. Sellistesse «niidupeenardesse» koguneb rohkesti eri liike, kellel võib muidu elukoha leidmisega raskusi tekkida.
«Oluline on säilitada keskkonda, et me ei laseks sellel vaesuda,» ütles professor Mänd.
Teise lihtsama võimalusena kodu ümbruse liigirikkuse hoidmiseks tõi president välja nn mõõdukalt lohaka muruniitmise.
«Isegi kui minna linnast välja, on meie muru vaeseks jäänud. Ehk ei ole ikkagi vaja nii palju maha kiskuda ja fossiilseid kütuseid kulutada? Sellinegi väike elustiili muutus aitab hoida elukeskkonda. Pisikestest tilkadest koguneb meri,» ütles president. «Me peame mõistma, et ilma looduskeskkonnata me ei saa. Metski ei ole ju puupõld, vaid ka ökosüsteem. Muidugi peame me ka metsa majandama, aga kui seda on võimalik teha kasvõi viis protsendi ulatuses teisiti, siis teeme ka teisiti.»
Mesilinnud saavad linnas hästi hakkama
Kevadest Tallinna linna keskkonnaametiga koostöös mesitarusid pidanud 2016. aastal aasta mesinikuks valitud Erki Naumanise sõnul on linnamesindus maailmas väga levinud tegevus. Suurlinnade kuulsaimad on näiteks Pariisi ja Sydney ooperimajad, mille katustele tarud püsti on pandud. New Yorgis, kus mesilasi on kasvatatud juba vähemalt 12 aastat, oli see alguses seadusega keelatud. Tarude varjamiseks maskeeriti need seal kortermajade konditsioneerideks.
/nginx/o/2017/09/05/7068717t1h2028.jpg)
«Linnas mesilasi pidades tasub nad kindlasti registreerida, muidu võib naabritega raksu minna ja siis võib jama tulla,» ütles Naumanis. «Kõrguse osas ei ole mesilased ka kuigi pirtsakad. Samas soovitatakse tarud panna kuni 26. korrusele, sealt edasi läheb juba liiga tuuliseks.»
Marika Männi sõnul on siiski üks aspekt, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, seotud linna asustustihedusega – linnas on võimalus, et mesila lähedusse satub allergikuid, märgatavalt suurem. Samuti tuleb ettevaatlikum olla sülemlemisega, et ei tekiks olukorda, kus sülem inimeste koduaknast sisse lendab.
Samas ei ole senised proovid näidanud, et linnas korjatud mesi oleks madalama kvaliteediga või sisaldaks rohkem saasteaineid kui metsade vahel korjatud nektarist tehtud mesi. Üldine soovitus on panna tarud mõnevõrra kõrgemale, et hoida ära raskemetallide ja teiste saasteainete tarudele settimist.