Kelle muna leiti Kukruse iidsest hauast?

Haud Kukrusel. Pilt on illustratiivne. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eestis haruldase surnuga koos maetud linnumuna uurimist ja liigi määramist kirjeldab portaalis linnuvaatleja.ee ornitoloog Marko Mägi.

Metall ja keraamika säilivad maapinnas suhteliselt hästi, seepärast leiavad arheoloogid tööriistu, tarbeesemeid ja ehteid hauapanustena sageli. Orgaanilised materjalid nagu toit ning puit aga lagunevad kergesti. Säilivad vaid nende mineraalsemad osad, näiteks luud või ka munakoored, millest viimased kipuvad maapinnas toimuvate protsesside tõttu purunema. Koore tükke on aga keeruline muneja liigini määrata.

Lindude mune on Eestis olevatest haudadest võrreldes teiste loomsete materjalidega leitud vähe. Arvukamalt on Eestis toimunud väljakaevamistelt leitud munakoorte jäänuseid keskaegsete linnade lampkastidest, kuhu heideti ka toidujäätmeid; rauaaegsed (500 eKr – 1200 pKr) leiud on aga kogu Ida-Euroopa aladel haruldasemad.

Aastatel 2009 – 2010 toimusid 12. – 13. sajandist pärinevate säilmete väljakaevamised Kirde-Eestis Kukrusel. Seal leiti linnumune neljast hauast, millest kahes, rikkalike hauapanustega naise matuses, olid munad säilinud piisavalt hästi munade liigilise kuuluvuse määramiseks. Kuigi täpset suurust ei olnud võimalik määrata – munad olid purunenud ja nende kontuurid tuvastamatud – olid leidmise hetkel ühe muna ligikaudsed mõõtmed 5,5 × 3,2 cm ja teise 6 × 5 cm.

Saamaks teada, kellele leitud munad kuuluvad, kõrvutati esmalt nende ligikaudseid mõõtmeid ja koore paksust teiste teada olevate linnumunadega. Selle alusel välistati suur hulk Eestis elavaid linnuliike nagu väikesed värvulised, haned ja luiged. Sõelale jäid mitmed kajaka, pardi, pistriku, kurvitsaliste, kanaliste ja vareslaste liigid, kelle munad on leitutega sarnases mõõdus. Leitud koored olid oluliselt õhemad (üks näiteks 0,26 mm) mitmete tänapäevaste kanatõugude munadest, kuid paksuselt sarnased leghorni tõugu kanade munadega.

Lisades teada olnud mõõtmetele kooretükkidelt mikroskoobiga loendatud koorepooride tiheduse, jäid võimalikeks kanditaatideks kodukana, kormoran, krüüsel, kalkun ning kala- ja tõmmukajakas. Koheselt sai välistada kalkuni, kes toodi Euroopasse alles 16. sajandil. Teised liigid olid tõenäoliselt siinses regioonis 12. – 13. sajandil olemas.

Munakoore pooride ehitus on igale linnuliigile omane ja selle alusel on kerge liike eristada. Paraku olid selle leiu koorepoorid edasisteks määranguteks liialt kahjustunud ning tuli uurida koorte keemilist koostist. Mõlema leitud muna koore valguline koostis – ilmset ei olnud leitud mune eelnevalt keedetud ega põletatud, kuna valgud olid hästi säilinud – lubas üsna kindlalt välistada kõik peale kodukana. Samas oli mõlema muna koore sisemus resorbeerunud, mis tähendab, et munad olid viljastatud ja neis olid arenemas tibud – arenev loode omastab luustiku moodustamiseks vajaliku kaltsiumi just munakoorest, mille tulemusel viimane haudumise käigus õhemaks muutub.

Seega õnnestus pärast erinevate meetodite kasutamist Eesti Kirjandusmuusemi vanemteaduri Tõnno Jonuksi eestvedamisel ja Tartu ülikooli ning Suurbritannia erinevate valdkondade teadlaste koostöös määrata Kukruselt leitud munade muneja. Kodukana olemasolu meie regioonis tõendavad 9. – 10. sajandi arvukad leiud Kirde-Venemaa asulatest, 10. sajandil ka Novgorodi lähistelt, muutudes levinuimaks kodulinnuks 12. sajandi keskpaigas. Võib oletada, et Eesti aladel olid kanad olemas juba varemgi, muutudes arvukamaks hilisel rauaajal ja tavalisteks kodulindudeks alates 13. sajandist.

Uuring ilmus ajakirjas Environmental Archaeology.