Küsimus ajaloost: kas tõesti viisid kõik teed Rooma?

Foto: akg / Bildarchiv Steffens / Scanpix

Kõik teed viivad teatavasti Rooma. Aga millistest teedest ja veelgi olulisem – millisest Roomast siin juttu on?

Me oleme kõik kuulnud väljendit, et kõik teed viivad Rooma. Tänapäeval väljendatakse sellega enamasti tõdemust, et iga eesmärgi täitmiseks on pea lõpmatu hulk meetodeid. Kas aga tõesti viisid kõik teed vanasti Rooma linna? Väljaandele The Local aitasid selles küsimuses selgust saada ajaloolased Caillan Davenport ja Shushma Malik.

On teada, et Rooma teedeehitusele pani aastal 27 eKr aluse imperaator Augustus, kes tahtis parandada pealinna ühendust Aadria mere ranniku Rimini sadamalinnaga. Samas oli teede ehitamine nagu tänapäevalgi kallis ja seetõttu ei olnudki see Vabariigi ajal kuigi levinud. Augustus ja tema järglased mõistsid aga, et teed olid kaubanduse õitsemiseks hädavajalikud, kaubandus tähendas aga raha.

Aastal 28 eKr andis Rooma senat Augustusele Itaalia teede kuraatori tiitli ja nii lõigi ta Rooma nn «Kuldse verstaposti», millel seisid muistse ajaloolase Plutarchose kohaselt sõnad «kõik Itaaliat läbivad teed lõppevad siin». Tõenäoselt seisid sellel ka kõigi seal lõppevate teede nimed.

Augustus uskus, et Rooma ei ole mitte ainult linn Itaalias, aga ka kogu maailma keskpunkt. Rooma teedevõrgustik lõimis aga kokku kogu impeeriumi ning esimeseks aastasajaks pKr tunnustati imperaatorit teedeehituse ülemana ka siis, kui tegelikult oli tegemist puhtalt kohalike kuberneride tellitud töödega.

Kuigi valdav enamus teede äärde seatud verstapostidest näitasid möödujale vahemaad Rooma, kasutati kaugemates piirkondades siiski ka kohalike keskuste nimesid. Lisaks rajati maanteede äärde spetsiaalseid külalistemajasid, mida tohtisid kasutada vaid riigi eriülesandeid täitvad inimesed.

Mida aeg edasi, seda enam hakkasid teedevõrgustikud muutma riigis valitsevaid võimusuhteid ning nii saigi, et kui roomlased hakkasid valmistama esimesi maailmakaarte, sai nende maailma keskpunktiks mõistagi just Rooma. Niisiis võib tõepoolest öelda, et antiikmaailmas viisidki kõik teed Rooma.

Selle väljendi tähendus on aga suuresti teine, kirjutavad Davenport ja Malik. Nimelt ei ole kirjandusest teada, et roomlased ise sellist väljendit pruukinud oleksid. Küll aga tuleb see laiemasse kasutusse sajandeid hiljem ja siis juba sootuks uues tähenduses.

Nimelt sai Rooma viivatest teedest populaarne vanasõna 19. sajandi ajakirjanduses, seekord aga n-ö «igavese linna» tähenduses – tollal toimusid linnas murdelised väljakaevamised ning linna suurejoonelisus sai üle maailma aina kuulsamaks. Seega kujunes Roomast omamoodi kujund – raskete teede lõpus ootav hiilgav sihtmärk, mitte aga konkreetne linn konkreetsel poolsaarel.

Lisaks püsis tollal ja püsib tänapäevalgi Rooma kui Lääne kultuuriruumi hälli tähendus, milles linn on justkui teatud kultuurilise arenguloo lähtepunkt. Ning selliseski vaates viivad kõik teed Roomani tagasi.