Kuidas natside põhja lastud laevast geoloogide uurimisobjekt sai

Laev merepõhjal. Pilt on illustreeriv. Foto: Bristol Port / SWNS.com / Scanpix

1942. Mehhiko lahes sakslaste poolt põhja lastud naftatanker Virginia on ootamatult saanud USA okeanograafidele oluliseks uurimisobjektiks, kirjutab Science.

Omal ajal Mississippi jõe suudmes reidil ja lasti mahalaadimist oodanud laevale said saatuslikuks kolm sakslaste U-507 allveelaeva väljatulistatud torpeedot, millest saadud tabamuse tagajärjel tanker uppus, viies endaga kaasa ka 27 meeskonnaliiget.

Pärast esialgse inimliku traagika hääbumist vajus laev unustuse hõlma, kuni 2001. aastani, mil sonariuuringud selle nafta- ja gaasimaardlate otsingute käigus taasavastasid. Nüüd on laev uuesti inimeste teenistuses, seekord aga Mehhiko lahe veealuste mudavoolude uurimiseks.

Nimelt teavad teadlased nende voolude kohta praegu veel küllaltki vähe. Samas on tegemist ohtliku loodusnähtusega, mis võib ohustada nii ajaloolisi laevavrakke kui ka mööda merepõhja kulgevaid naftajuhtmeid.

Jälgides vraki viimase 16 aasta liikumist on teadlased suutnud kindlaks teha, kuidas väikesedki muutused ilmastikumustrites merepõhja kujundavad. Vrakk on sellisteks uuringuteks täiuslikus asukohas, kuna asub ligi 200 meetri sügavusel mandrilava all. Samal toob hiiglaslik Mississippi piirkonda kogu aeg juurde uut peent settematerjali. Tekkivad mudakogumikud on haprad ja võivad tugevamate jõudude mõjul mandrilavalt alla vajuda.

Piirkonnas, kus mitmed naftafirmad ammutavad just sellistest sügavustest nii naftat kui ka maagaasi, on mudavoolude potentsiaalselt hävitav mõju mõistagi väärtuslik teadmine. Siin tulebki mängu taasavastatud laevavrakk, mille liikumise põhjal on võimalik teha juba põhjalikke järeldusi merepõhja dünaamika kohta.

Näiteks avastasid teadlased 2006. aasta uuringus, et 10 000 tonni kaaluv hiiglaslik laev oli suutnud kahe aastaga merepõhjal liikuda koguni 370 meetrit. Tõenäoselt oli liikumise taga piirkonnas aastatel 2004 ja 2005 möllanud orkaanid. Käesoleval aastal laeva uurinud USA Geoloogiateenistuse teadlased tuvastasid omakorda, et nüüdseks on laev veel omakorda 60 meetrit liikunud.

Seni on tegemist olnud aga vaid üksikute tähelepanekutega, mille kohta ammendavat teaduslikku seletust ei ole. Louisiana Ülikooli geoloog Sam Bentley hiljuti avaldatud uuring pakub toimuva kohta aga seletust.

Uuringu käigus kaardistasid teadlased potentsiaalsed mudavoolude keskpunktid, kogusid setetest proovid ja jälgisid värskemate setete liikumist. Kogutud andmed kõrvutati meteoroloogiliste andmetega.

Analüüside olulisem tulemus oli, et setteid liigutavad kõige enam üle lahe liikuvad külmad õhuvoolud, mis tekitavad nii laineid kui ka suuri rõhuerinevusi erinevates merekihtides.

Selline tõdemus on oluline nii merepõhjas lebavate vrakkide kui ka keskkonna kaitsmisele, kuna muda liikumine võib olla ohtlik mitmetele merepõhjast fossiilsete kütuste ammutamise tehnoloogiatele. Lisaks kaitsevad rahvusvahelised konventsioonid vee all lebavaid vrakke, mille lähedale on puurtorni ankru veeskamine keelatud.

Uuring ilmus ajakirjas Geology.