/nginx/o/2017/08/17/7000099t1hdb7f.jpg)
Maavärinad reedavad üllatava täpsusega, kui sügavale meie jalgade all ulatub mandriline maakoor, kirjutab Science News.
Uuring tegi kindlaks, kui sügaval kontinendid lõppevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värskes uuringus analüüsisid teadlased erinevate maailma piirkondade maavärinate ajal kogutud seismoloogilisi andmeid. Tulemused näitavad, et pea kõikjal maailmas lõpeb tahke maakoor ja algab vedel sulakivim 130 kuni 190 kilomeetri sügavusel.
See peakski olema mandrilise maakoore alumine piir, teatavad Southamptoni Ülikooli teadlased eesotsas Saikiran Tharimenaga ajakirjas Science.
Õigupoolest on teadlased maakoore paksuse üle vaielnud juba pikka aega. Varem on seda hinnatud näiteks vulkaanipursetega pinnale paisatud kivimite põhjal. Need uuringud on viidanud, et maakoore alumine piir peaks jääma ligikaudu 175 kilomeetri sügavusele, pärast mida algavad juba vedelama sulakivimi kihid. Teised, maavärinate andmeid kasutanud uuringud, on aga näidanud, et see piir peaks jääma 200 ja 300 kilomeetri vahele ning et üleminek tahke ja vedela vahel on palju aeglasem.
Tharimena sõnul võis segaduse põhjuseks olla, et senised uuringud on suuresti piirdunud küllaltki madalate maavärinate põhjustatud tõugetega, mistõttu on andmete usaldusväärsus 150 kilomeetrist sügavamate kihtide kohta küllaltki nõrk.
Oma seismoloogilises uuringus jälgisid Tharimena ja kolleegid, kuidas maavärinate tekitatud seismilised lained peegeldusid erinevatelt maakoore kihtidelt. Lainete seismomeetrini jõudmise aja mõõtmisega oli võimalik teha kindlaks ka maa sisemuse ehitus.
Andmetest selgus, et kõvade ja pehmemate kivimite üleminek toimus kõigil kontinentidel enam-vähem sarnases sügavuses. Näiteks Lõuna-Aafrikas oli selleks sügavuseks 182 kilomeetrit, Antarktikas aga 163.
Science’ile tööd kommenteerinud Rhode Islandi Ülikooli geofüüsik Brian Savage’i sõnul on sellise hinnangu saamine «suur asi», kuna selle põhjal saavad teadlased teha ka paremaid laamtektoonika simulatsioone ja seega anda ka täpsemaid hinnanguid Maa geoloogilise ajaloo ja ka tuleviku arengute kohta.
Uuring ilmus teadusajakirja Science.