/nginx/o/2017/08/16/6996785t1h3b30.jpg)
Suure hulga tänapäeva õunasortide DNA uurimisest selgus, kuidas üks maailma levinumatest puuviljadest üle maailma levis ja oma maitse sai, kirjutab The Guardian.
DNA reetis Siiditeel rännanud õunte saladuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õunad on üks maailma levinumaid puuvilju, kui mitte levinuim. Ka Eestis on õunu sügiseti nii palju, et on hakatud suisa nalja tegema, et eestlased muidu vaikse loomuga muutuvad jutukaks ja peale tükkivaks just siis, kui on vaja külalistele võimalikult palju õunu kaasa anda – muidu mädanevad lihtsalt ära.
Kuidas ubinad aga oma tänapäevase kuju ja mitmekesisuse said, on seni aga suuresti teadmata olnud. Jah, muidugi on aastasadade ja –tuhandete jooksul tehtud palju sordiaretust ning tänaste sortide algeks peetakse valdavalt Kesk-Aasias kasvavat mägi-õunapuud ehk Sieversi õunapuud (Malus sieversii).
Kuidas sellest metsikust ja tänapäeval ohustatud puust aga üle maailma levinud vili sai?
Teadusajakirja Nature Communiations viimases numbris ilmunud uuringust selgub, kuidas metsik õunapuu mööda muistset Siiditeed levis ning kuidas see erinevate metsikute liikidega ristudes tänaste õunasortide algeteni viis.
/nginx/o/2017/08/16/6996877t1hb49c.jpg)
Kokku uuriti läbi 117 erineva sordi geneetiline materjal, nende seas ka 24 metsikut liiki, mille kasvupiirkonnad ulatuvad Põhja-Ameerikast Hiinani. Erinevate sortide genoomide võrdlemisel oli võimalik rekonstrueerida kogu puuvilja evolutsiooniline ajalugu.
Seekordne uuring kinnitab varemgi teada olevat, et kõik tänase koduõunapuu sordid pärinevad Kasahstanis kasvavast mägi-õunapuust, kuid läheb oma tulemustes veelgi kaugemale. Nimelt on mägi-õunapuu olemas kahe alaliigina, millest üks kasvab Kasahstanis, teine aga Hiina Xinjiangi piirkonnas. Kaht sorti eraldavad üksteisest Tian-šani mäed.
Uuringu tulemused näitavad, et tänapäeva õuntesse on edasi kandunud vaid Kasahstanis kasvava mägi-õunapuu geenid, mis tähendab, et see variant sordiaretajateni ei jõudnud.
«Need õunad ei ole tänapäeva koduõunapuu aretamisega seotud, niisiis on nad nagu Xinjiangi piirkonna kadunud juveel,» ütles uuringu kaasautor Yang Bai Cornelli Ülikoolist.
Kasahstanist liikusid muistsed õunad mööda Siiditeed läände ning igal pool, kuhu nad jõudsid ja kus nad juured maha said, ristusid nad tolmlemise käigus erinevate kohalike liikidega. Eriti mõjukas oli seejuures terav-hapu maitsega Euroopa mets-õunapuu (Malus sylvestris). Teadlaste sõnul pärineb tänapäevaste õunte suurus just Kesk-Aasia liikidest, tugevus ja maitsekus aga mets-õunapuust.
Uuringu tulemuste kohaselt on koguni 46 protsenti tänapäeva õunapuude genoomist pärit mägi-õunapuu Kasahstani alamliigist, 21 protsenti Euroopa mets-õunapuust ja 33 protsenti teistest allikatest. Sordiaretuse käigus on sellisest segust aretatud pea kõik tänapäevased õunasordid.
Vahemerest Kaug-Idani ulatunud Siiditee ei olnud aga kaugeltki ühesuunaline ning samal ajal, kui õunad aegamööda Euroopa poole liikusid, toimus samalaadne kauba- ja viljavahetus ka Hiinaga. Sellelgi teekonnal korjas Kasahstani liik üles erinevaid kohalike liikide geneetilisi mõjusid, mille tagajärjel tekkisid Hiina õunaliikidele iseloomulikud pehmemad ja magusamad viljad.
Lisaks viljapuude evolutsiooni näitamisele on uuringul ka praktiline väljund. Kuna Hiina Xinjiangi provintsi metsik mägi-õunapuu pole tänastesse kultuuridesse oma jälge jätnud, näevad teadlased siin võimalust uute maitsvamate ja haigustele vastupidavamate õunasortide aretamiseks.
Uuring ilmus ajakirjas Nature Communications.