/nginx/o/2017/08/02/6951347t1h9c4e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/08/02/6951439t1h4e5b.jpg)
Meteoroloog ja äikesehuviline Jüri Kamenik selgitab Postimehe palvel, miks öösel meile jõudma pidanud äikesetorm Eesti asemel hoopis Lätti jõudis.
Ilmateadlane selgitab: miks ennustatud hiigeltorm Eestisse ei jõudnud? (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meedias paanikat külvanud algne uudis «The Finnish Meteorological Institute warns of heavy thunderstorms - the Baltic Sea is becoming even dangerous» hoiatas või suisa ähvardas, et Läänemere piirkonnal seisavad ees ohtlikud äikesetormid. Kuigi Euroopa tormihoiatuste eksperiment ESTOFEX andis juba 1. augustiks tõsise väljavaate, osutus päev siiski rahulikuks. Erandiks oli vaid Alpide läheduses arenenud intensiivne äike. Samas oli selge, et troopiline õhumass oli väga labiilne (ebastabiilne – toim.), õhumasside vastasseis väga suur ja seetõttu püsis ikkagi õhus ohtliku ilma võimalus.
/nginx/o/2017/08/02/6951457t1hf123.png)
Kuidas torm tekkis?
Saksa ilmateenistuse kaardilt on näha, et öösel liikus üle Baltimaade soe front. Kuna pealetungiv soe õhumass oli väga niiske ja seetõttu ka labiilne, arenes soojal frondil konvektsioon ja tekkis äike. Milvi Jürissaar kirjutab Eesti Loodus august / september 1997 numbris järgnevalt: «Suvel võivad rünksajupilved areneda ka I liiki külmal frondil ja sooja tüüpi oklusioonifrondil. Haruldasemad on rünksajupilved soojal frondil. Sel juhul on nad väga võimsad, nendega kaasneb intensiivne äike ja tugev vihm. Tavaliselt arenevad need pilved soojal frondil siis, kui tekib suur temperatuuri erinevus pilvede alumisel ja ülemisel piiril. Nii suureneb vertikaalne temperatuuri gradient, see omakorda põhjustab vertikaalvoolude tekke. Atmosfäärifrontidel võivad rünksajupilved esineda igal kella- ja aastaajal, siiski on neid rohkem soojal poolaastal.»
Lisaks sellele kirjutab Milvi Jürissaar oma õpikus (1998. Meteoroloogia. Tartu Lennukolledž) järgmist: «Äike esineb soojal frondil suhteliselt harva, kuid võib olla väga intensiivne. Eriti tugevad on sooja frondi äikesed siis, kui tsükloni sooja sektorit täidab mereline troopiline õhumass. Viimane on soe ja niiske ning selles arenevad võimsad tõusvad õhuvoolud. Äikestega kaasnevad tugevad hoogsajud ja suur sademete hulk. Sooja frondiga seotud äikesed esinevad peamiselt öösel, merede ja ookeanide kohal ka päeval. /---/ Võrdlemisi harva, ent see-eest väga tugev ja ohtlik on äike soojal frondil. Tavaliselt tuleb sooja frondi äike öösel: siis jahtub pilvede ülemine pind, kasvab temperatuuri vertikaalne gradient, kujunevad vertikaalvoolud ja äike.»
Osundan Jürissaart, sest nendes lõikudes on väga täpne kirjeldus 2. augusti öösel toimunu kohta. Nii juhtuski, et öösel tekkis Läänemerel ja Leedu rannikul soojal frondil äike, mis liikus kirdesse. Soe front oli seotud madalrõhulohuga, milles moodustus osatsüklon. Süvenev osatsüklon liikus üle Läänemere kirde suunas. Selle sooja sektorit täitis troopiline õhumass, tagalasse aga voolas Põhjamerelt (ja Atlandi ookeanilt) palju jahedam polaarne õhumass.
Niisiis olid eeldused tugevaks ja ohtlikuks äikeseks täidetud ja selle eest hoiatas õigustatult ka Ilmateenistus: «2.08. hommikul jõuab tugevate vihmasadude vöönd Liivi lahe ümbrusse ja laieneb kiiresti üle Eesti, on äikest. Ennelõunal on tugeva saju tõenäosus suurem Eesti lääne- ja loodeosas, pärastlõunal on äikese ja tugevate tuulepuhangute oht Pärnu-Narva joonest ida pool. Pärastlõunal on oodata ka edela- ja läänetuule tugevnemist puhanguti 16 m/s.»
Kuigi merel olev äikesekolle kadus öö jooksul (sellest andis sisuliselt tunnistust hommikuks Eestisse jõudnud vihm, mis loodetavasti põuda leevendas), siis Leedus ja Lätis muutus äike öö jooksul võimsamaks. Tekkinud tohutu äikesetorm tõi kaasa ka hiidrahet, rääkimata metsikust taevasest tulemöllust. Äikese liikumistee on alloleval kaardil kenasti näha:
/nginx/o/2017/08/02/6951453t1h162c.png)
Mida tähendab «täpne prognoos»?
Nüüd võtame ette prognoosi täpsuse, kas ja kui täpne see, sealhulgas hoiatused, oli. Ilmaprognoos pole kindlate omadustega kaup või toode, nagu seda peaks olema tomat toidupoeletil või uus Samsungi telefon. Kui telefon ei vasta nõuetele, on tegu praagiga. Selline tõsiasi ei kehti aga prognoosi kohta.
Iga ilma ennustamiseks kasutatav mudel kasutab arvutusteks erinevaid lähteandmeid. Iga mudeli omadused, nt lahutusvõime, on erinevad, kuid mis kõige olulisem – atmosfääril on stohhastiline ehk kaootiline iseloom. Seda kirjeldab kaoseteooria, mille tähtsaim järeldus on, et juba imepisikesed muutused algtingimustes toovad kaasa hoopis teistsugused tulemused kogu süsteemi toimimises. Selle kohta saab lähemalt lugeda ajakirja Inseneeria 2010. aasta veebruari numbrist alates 40. leheküljelt.
Ilmaprognooside seisukohalt tähendab see seda, et kui ennustuseks kasutatava mudeli sisendandmeid pisut muuta (või muuta andmete valikut), saame tulemuseks teistsuguse prognoosi – kuna mudelid on erinevate omadustega ja kasutavad ka erinevaid andmeid, on ka neile vastavalt prognoosid erinevad. Inimese tähtsus prognooside tegemisel väheneb, inimest asendavad mudelid, aga ka inimeste puhul on ju kogemused erinevad, nii et kui panna mitu sünoptikut sama tähtaja ja koha kohta prognoosi tegema ja nad ei suhtle omavahel, võib tulemus olla erinev.
Omaette küsimus on, mida tähendab see, et prognoos on täpne ehk kuidas hinnata prognoosi täituvust, täpsust või headust. See on nüüd mündi teine külg – ilmaprognoos ei ole kindlate omadustega toode. Inimesed saavad prognoosi täpsusest erinevalt aru. Võib illustreerida, et prognoositi hoovihma Laagrisse, kuid sadu läks kahe kilomeetri kauguselt mööda. Kas prognoos oli täpne?
Ma ütleks, et oli, kuid väikese nüansiga, seevastu tavaline aiapidaja võib seda tõlgendada kui ekslikku prognoosi.
Või üks eluline näide aprillist. Üks Soome lahe ääres elav inimene oli pahane ja kirjutas, et miks paistab kogu aeg päike, kui oli prognoositud hooglund. Selgitasin, et mudelites ei võeta enamasti arvesse väikeste veekogude, näiteks Soome lahe mõju nende veel liiga jämeda ruumilise lahutuse pärast, kuid juba on tavakasutusse jõudnud ka päris suure ruumilise lahutusega mudeleid, mis võtavad ka selliste pisikeste veekogude mõju arvesse. Üks näide on Varssavi Ülikooli ilmateenistus.
Paikapidavus sõltub ennustatavast ilmast
Analoogne ennustuse «möödapanek» juhtus ka nüüd: prognoositud tugev ja ohtlik äike tõepoolest tekkis, kuid selle täpne asukoht ja ajastus olid veidi erinevad.
Ilma ennustamisel ongi omaette probleem, et mida saab ja mida ei saa prognoosida ning kui edukalt seda teha saab. Võib mitu päeva ette öelda, et tulevad hoogsajud ja äike. Aga keegi ei suuda öelda seda, kus ja millal täpselt see hoogsadu või äike tekib ja mis kohtadest see millal üle läheb.
Tüüpiline olukord on suve hakul rannikualadel: kui õhk liigub veekogult sisemaa poole, siis võib öelda, et rannikualad on ilmselt sajuta, aga mudel, kui selle lahutusvõime pole just piisav ja andmed väga head, ei pruugi seda arvesse võtta. Seevastu sajuta ilma puhul on lihtne: ilmselt kuskil ei saja ja seda saab samuti mitu päeva ette öelda, samamoodi laussaju puhul, sest laussadu haarab ühtlaselt suure maa-ala ega sõltu eriti veekogudest.
Niisiis, kui on hoogsadudega ilm ja asume sisemaal, aga sadu just minu asukohast üle ei läinud, siis ei tähenda see seda, et prognoos oli vale. See oli ikka õige, lihtsalt mõni koht jäi juhuse tahtel kuivaks. Kui aga prognoositi laussadu, ent seda ei tulnud või ajaline nihe oli väga suur, siis on tegu ilmselt eksliku prognoosiga.
See kehtib ka 2. augusti prognoositud äikeseraju kohta. Hoiatused olid kindlasti õigustatud ja prognoos oli vähemalt osaliselt õige, aga äike sattus peamiselt Lätti, ainult mõni välgusähvatus ulatus Eesti lõunaossa. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et äike tekib sageli teatud kaugusel rõhkkonna keskmest – kuna tekkinud osatsüklon liikus Eestile nii lähedale, siis jäi äike lihtsalt pisut kaugemale ja saime peamiselt vihma.
Kuidas orienteeruda prognooside vahel?
Kuna erinevate mudelite pärast on võimalik saada väga erinevaid prognoose, on küsimus nende ühisosast väga mitmetahuline. Omaette probleemi moodustab prognoosi täpsuse hindamine. Siiski, kuni kolme päeva pikkuse prognooside osas on see ühisosa täiesti olemas. Kuidas seda ühisosa siis kätte saada? Selleks on kaks võimalust.
Esiteks võib vaadata paljusid eri allikaid ja teha analüüs, mis on ühine. See variant on ajakulukas ja võib ilmselt segadust tekitada, sest eri allikad ei anna ju täpselt samas formaadis ega sama täpsusega prognoose. Teine variant on keskenduda ainult ühele või paarile allikale.
Õnneks on olemas kohti, kus eri mudelid ja allikad onviidud samale alusele, tänu millele näeb kohe ühisosa ära. Üks selline on MeteoBlue ilmateenus, kus on võimalik leida iga küla või väikekoha prognoosi kokkuvõte. Sealt näeb eri mudelite 3 päeva prognoosi, kusjuures selgelt on näha, et teatud hetkedel ja teatud ilmatingimuste puhul on kõik mudelid ja allikad üksmeelel, tihtipeale on siiski väiksemaid või suuremaid erinevusi.
Kahjuks peab siiski ka endal olema analüüsivõimet ja teatud taustteadmisi, et osata arvestada kasvõi veekogude mõju sademetele ja temperatuurile – kui vaatame Tallinna ja õhk liigub lõunakaartest põhja, siis ei ole merel mitte mingit mõju õhutemperatuurile ega sademetele, aga kui vastupidi, on mõju suur.
Kui keskenduda ühele-kahele allikale, siis soovitaks juba eespool mainitud meteo.pl’i. Võtke sealt lahti vasakpoolne mudel, klikkige kaardil sobivasse kohta ja avaneb meteogramm, vasakul on legend.
Kasutada tasub ka kodumaist prognoosi, kuid üldistusaste võib paljude inimeste jaoks liiga suureks jääda.