:format(webp)/nginx/o/2017/07/31/6945655t1h2aa9.jpg)
Hiljuti avastatud ja suures osas vee all peidus oleva kontinendi lähem uurimine võib tuua uusi teadmisi nii kliimamuutuste võimaliku kulgemise kui ka Vaikse Ookeani vulkaanide kohta, kirjutab phys.org.
Teadlased asuvad Zealandia «kadunud mandri» saladusi uurima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Zealandia on uusim avastatud mandrilaam, mille olemasolu sai teatavaks alles käesoleva aasta veebruarikuus. Kunagi Gondwana hiidmandri osa olnud maakoore lahmakas eraldus tõenäoselt ligikaudu 75 miljonit aastat tagasi.
/nginx/o/2017/07/31/6945649t1h8a81.jpg)
Kuna suurem osa Zealandiast asub vee all, ei ole teda seni eraldi mandriks peetud. Veebruaris Ameerika Geoloogiaseltsi ajakirja GSA Today avaldatud artiklis tõi grupp teadlasi aga välja, et tegemist on geoloogilise üksusega, mis vastab kõigile mandri tunnustele – ta on ümbritsevast maakoorest kõrgem, iseloomuliku geoloogilise ülesehitusega ning selle selgete piirjoontega ala on ookeanilisest maakoorest paksem. Zealandia ainus veest välja ulatuv piirkond on Uus-Meremaa.
Reedel Austraalia Queenslandi osariigist Townsville’ist teele asunud uurimislaev Joides Resolution hakkab vastavastatud mandri pinnases läbi viima keerukaid puurimisi, et koguda proove sügaval merepõhjas asuvatest setetest ja nende all laiuvatest aluspõhja kivimitest. Nende analüüsi põhjal saab juba teha põhjalikumaid järeldusi uue kontinendi arengu kohta kümnete miljonite aastate jooksul.
Praktilisema külje pealt peaks Zealandia lähem tundma õppimine tooma uusi teadmisi äärmuslike kliimatingimute, merepõhja aluse elu, laamtektoonika ja maavärinate tekkimise kohta.
Kuna Zealandia asub ka Vaikse Ookeani kuulsa «tulerõnga» - ookeani servi palistava vulkaanide ja maavärinakeskmete ringi – serval, on ka nende tekkimine tõenäoselt seotud ja nii toob eelseisev uuring tõenäoselt kaasa ka uusi teadmisi pea 90 protsendi maailma maavärinate tekkemehhanismi kohta.