:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6923209t1h76bf.jpg)
Satelliidipiltide analüüsist selgus, et Maa kaaslase pind peab peitma suurtes kogustes vett, teatasid Browni Ülikooli teadlased.
Avastus: Kuu pinna all peab leiduma suures koguses vett
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näib, et Euroopa Kosmoseagentuuri plaanitava kuuküla jaoks võib veevarustuse küsimus olla kergemini lahendatav, kui seni arvati. Nimelt avaldas grupp Browni Ülikooli teadlasi hiljuti ajakirjas Nature Geoscience uuringu, milles kirjeldavad Kuu pinna vulkaaniliste kivimite üllatavalt suurt veesisaldust.
Nimelt on teadlased olnud aastaid arvamusel, et kuna Kuu tekkis Marsi-suuruse kosmilise keha Maaga kokku põrkamise tagajärjel, kui kosmosesse paisatud tolm kerajaks kaaslaseks kogunes, pidi enamik veest koos teiste lenduvate ühenditega kiiresti hajuma.
Sellesse arusaama hakkasid tekkima mõrad 2008. aastal, mil Apollo 15 ja Apollo 17 missioonide poolt Maale tagasi toodud vulkaanilistest klaasitükkidest leiti vee jääke. Tollase uuringu tulemused vihjasid, et vähemalt osa Kuu vahevööst võib sisaldada mingis koguses vett. Tollal jäi aga õhku küsimus, et kas Apollo missioonide proovide põhjal saab teha järeldusi kogu Kuu sisemuse kohta või oli tegemist pigem erandiga.
Värskes uuringus üritasidki Browni teadlased sellele küsimusele vastuse leida, kasutades ära Apollo missioonide toorandmeid – fotosid ja spektromeetri mõõtetulemusi. Selliste orbiidilt kogutud andmete põhjal veesisalduse uurimine on mõistagi keeruline.
Meetodi lähtekohaks on põhimõte, et Kuu pinnalt peegeldunud valguse spektris kajastub ka selle pinnal olevate materjalide koostis. Seega võiks koostise määramine olla küllaltki lihtne, kuid nagu alati, on olukord looduses keerulisem kui laboris. Kuu puhul on probleemiks, et mõõte mõjutab lisaks materjali koostisele ka ööpäeva rütm ja sellest tulenev temperatuuri kõikumine.
«Soojuse põhjustatud kiirgus esineb samadel lainepikkustel, mida meil oleks vaja, et vett otsida,» ütles uuringu juhtivautor Ralph Milliken. «Niisiis pidime enne vee olemasolu mingigi kindlusega hindamiseks kõigepealt tegema kindlaks, kui suurel määral soojuskiirgus meie mõõtmisi mõjutas.»
Niisiis kulus suur osa uuringu ajast, et teha kindlaks soojus osa spektromeetri mõõtudes. Kui see käes oli, sai selle juba maha arvutada ja jõuda õigete spektromeetriliste näitudeni.
Üllatavalt tuli välja, et vett leidub pea kõigis vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kivimites.
«Suure veesisaldusega kivimite levik on siin kõige tähtsam,» ütles Milliken. «Need on levinud ühtlaselt üle Kuu pinna, mis tähendab, et Apollo tagasi toodud proovid ei ole erandid. Tuleb välja, et kõik Kuu vulkaanide välja pritsitud kivimid sisaldavad rohkelt vett. Sama peab järelikult kehtima ka Kuu vahevöö kohta.»
Kuidas vesi aga Kuu tekkimisele eelnenud kataklüsmilise planeetide kokkupõrke ja selle käigus tekkinud kuumuse üle elas, ei ole veel teada. Kuidagi pidi see aga toimuma.
Lisaks Päikesesüsteemi ajaloo kohta uute küsimuste tõstatamisele on vee olemasolu hea uudis ka kosmoseuuringute endi jaoks. Nimelt tekitab see lootuse, et kunagi võib vee ammutamine Kuul saada reaalsuseks. Tõsi, pinnakivimite puhul on veesisaldus vaid 0,5 protsenti kaalust, kuid pinna all on seda oluliselt rohkem ja nii võib see olla ka palju paremini kättesaadav.
Uuringut kirjeldav teadusartikkel ilmus ajakirjas Nature Geoscience.